Thursday, June 28, 2012

"Don't tell me they sky is the limit when there are footprints on the moon."

Tänaseks olen juba palju kindlam ja valmis sirge seljaga augustile vastu marssima.

Koolifoobia on vaikselt möödumas, kuigi kerge värin sisseastumiskatsete ees on endiselt. Tänu sõbrannale sain oma avalduse saadetud ning hetkeseisuga olen pingereas päris heal kohal, loodan, et ka jään nii kõrgele augustis toimuvate katseteni. Eks näis. Samas olen ka mõelnud , mis siis peale hakata, kui kooli ei saa. Siis tuleb saba püsti hoida ja tööle hakata.
Otsime tüdrukutega endale korterit - neljakesi koos odavam ja seltskonda ka juurde, siis ikka lõbusam.

Viimasel ajal olen hakanud sõpradele eriliselt pikki kirju kirjutama, koguaeg on nii palju rääkida ja niipalju tahaks ära teha koos sõpradega. Täitsa lõpp, kuidas aeg-ajalt igatsus hinge poeb ja tahaks sõpradega maha istuda, kohvi juua (no kohvi joomine on vist ilmselgelt ainult ühe tüdruku teema, aga siiski:D) ja maailma asju arutada. Ühest peoõhtust ei ütleks samuti ära. Ükskõik  kui vahva vendadega klubitamine ka ei oleks, nad ei asenda mulle ju sõbrannasid.... kui nad just ei otsusta end meikima hakata,kontsasid kanda ja girlish jutte rääkida.... neid tundes... I guess nooot!..


Loen Eesti kollast ajakirjandust ja imestan endamisi, kuidas meie tuntud inimesi sopaga pritsitakse. Kui ei ole enam mitte millestki asjalikust kirjutada , siis on alati pastakast mõni skandaal välja imeda. Puudub austust. Kahju, kui madalale inimesed langeda võivad. Ja kui juba ajakirjanikud on nii kitsalaubalised, siis nendest kommenteerijatest ei maksa üldse rääkima hakatagi - kui nime avalikustama ei pea, siis on kõik nii kõvad arvustajad. Ja oleks siis, et kindlate faktidega ja et "kõiketeadjad"  on tõesti asjadega kursis, aga ei - tuleb lihtsalt mingeid lapsikuid fraase loopida ja siis endast eritli loll mulje jätta... mina ja mu viha internetikommentaatorite vastu =P

Võtan end nüüd kokku ja hakkan koristama (tehke kuskile nüüd küll rist). Töölisrahvale peab süüa kaa meisterdama hakkama ning mõtlesin, et oleks armas neid koogigagi premeerida.
Õhtul jälle nagu teleka ette naelutatud, seltsiks sõber jalkpall.

Kallistan kõvasti!
Teie Susie

Saturday, June 23, 2012

Seduce my mind and you can have my body. Find my soul and I'm yours forever.







Reede öö vastu Laupäeva / kell 01.45

Leban oma nukuvoodis ning mõtisklen meie twisted maailma üle.... Samalajal üritan oma supermoblaga ka mõnda vaimusähvatust jäädvustada, et seda hommikul blogida.
Tunnen, kuidas mu sõrmed sügelevad, sees on kuidagi harjumatult rahutu olla (kas mingis astmes rahutusega on võimalik üldse harjunud olla!?!), keha kisendab selle undava klaviatuuriga monstrumi järele.
Täna on olnud küllatlki tegus päev - pole olnud mahti oma rüperaali külastada.
Tere, mina olen Susie, mul on probleem,  ma olen sõltlane - arvutisõltlane. Selle sõltuvuse juures on kõige masendavam, et arvutipalavik on tänapäevaühiskonnas nii tavaline nähtus, et vähe tehakse sellest kära. Oleme harjunud maailmaga koguaeg kontaktis olema - moluraamatule ja twitterile kohaselt on pop tervet maailma oma igast liigutusest teavitada. Like how many would really give a damn!? (*samas väikse alamärkusena pean tõdema, et vähemalt nii saan sõpradega head muusikat jagada). Kurb. Mul on kahju endast ja ülejäänud inimestest - elades ühte elu gübermaailmas ja toetudes sealsetele kontaktidele, võime samalajal kaotada füüsilise kontakti tõeliselt kallite inimestega.
Ma ei ürita nüüd väita, et interveeb on täielikult tabu, ei, see on hea viis hoida kontakti sõpradega, kes on meist mitmete kilomeetrite kaugusel ja neid pole võimalik nii tihti kohata. Samas võiksime nüüd sirutada jalad lõua alt välja, võtta telefoni ja helistada sõbrale, et minna koos päikest nautima ja anda endale võimalus kohtuda uute inimestega... kel soovi, võib olla veel rohkem oldfashion ning minna sõbrale suisa ukse taha, et teda üllatada :) ... Muidugi mõistlik oleks sellega oodata hommikuni.
Mina näiteks tõmban nüüd teki üle pea ja kavatsen vägagi girlish unenägusid nägema hakata, et homseks jaanipäevaks virk ja kraps olla!

Kell on muideks veerand kolm öösel - still having those sleepless nights and late mornings...
Kallistan,
Susie

Tuesday, June 19, 2012

Ahluofoobia – hirm pimeduse ees.

Imelik, kuidas päevaselt päikseline imedemaa võib öö pimeduse saabudes olla nii kõhe ja hirmu tekitav. 

Viimasel ajal piinlen tugeva unepuuduse käes... Või ei... magan ju siiski poole päevani, seega uni peaks nagu hea olema. Pigem on raskusi uinumisega. Enne tuleb päikesetõus, kui mina oma silma looja saan. Ei teagi nüüd, mida ära teha, et normaalsel ajal maagilisi unenägusid nägema hakata ja rahulikult puhata.
Mis tekitab veel rohkem fustratsiooni on paanika, mis mind pimeduses painama hakkab. Ma ei ütleks, et kardaksin paaniliselt pimedust - pigem seda, mis peitub pimeduses. Realistlik külg minus ütleb: "Ole mõistlik, jää magama, midagi ei ole vaja karta," samas, kui miski sees kisendab ja fantaasia kohe ekstra ärksaks muudab. Ei teagi kohe, kas nutta või naerda oma tobeduse üle....Mida teha!?!

 Juba mõned päevad painab mind veider olemine, sisikond justkui sügeleb - tahaks käega oma soolikaid sügada ja ogaraks väänelda. Kuidagi rahutu on olla - tahaks ringi joosta ja nii palju teha. Samas tahaks lihtsalt end oma tuppa lukustada ja rahus olla. Nagu seda praegu siin veel vähe oleks, eksole!
Lisaks minu öistele hirmudele painab mind kohutav hirm taas kooli minemise ees. Või õigemini hirm vastu näppe saamise ees - sest tavaliselt ärgitan mina oma lootused ülesse ja tulemuseks on läbikukkumine (milline positiivne mõtlemine, ma tean). Varsti on avalduste esitamise aeg ning eks siis selgu see tõehetk, kas saan kooli sisse ja kas tasulisele või riigieelarveelisele kohale. Üritan sellele mõtlemist koguaeg edasi lükata, aga olgem ausad, praegu on selleks siiski viimane aeg. Vähemalt otsime Paulaga hüppeliselt kortereid ja üritame augustiks valmistuda, et siis ühiselt (pluss loodetavasti veel 2 sõbrannat) korterit üürima ja tudengi elu kogema hakata, mina nende seas kui pesamuna(loe:esmakursuslane).
Seega see suvi tuleb täis otsuseid ja takistusi, mida tuleb ületada või millest tuleb õppida - olenemata oma hirmudest, ma siiski mõnes-mõttes ootan põnevusega, mis plaanid minu jaoks määratud on. Eks näis!

Ahjaa, möödunud on väga-väga meeleolukas ja tegemisi täis nädalavahetus. Käisid külas vennad koos võrratu vennanaisega ning laupäeval ühines meie pöörase pundiga ka sõbranna Austriast. Õppisin, et nüüdsest, kui tahame perega mingit väljasõitu teha, siis võtan juhtimise täielikult enda kätte (ärge nüüd valesti aru saage, ma ei pea silmas auto juhtimist). Nimelt, üritan kindlasti välja selgitada esmalt, mida keegi näha tahab ja teen vastavalt sellele ka väikse tripi-plaani, et ei oleks lihtsalt hullumeelset ringi sõitmist ja tulemuseks see, et väljas läheb pimedaks nind lõpuks ei jõua ikka kuskile välja.  Ja mina õpin selliseid asju alles nüüd... lohutan end sellega, et parem hilja, kui mitte kunagi.

Ma  vist ei ole jõudnud teile veel mainida, et olen õnnejunn. Ah, et miks?
Sest, mul on nii super vend, kes arvas, et oleks vahva koos Red Hot Chilli Peppers'i
kontserdit nautima minna. Ujeee, 30.juuli ja Tallinna lauluväljak: Hoidke alt!


Sunday, June 10, 2012



Aloha mu armsad!

Niisiis, eile oli my first night out! Kindlasti oli see midagi uut, kohe väga uut. Ehk liialdan, kui ütlen, et sain pehme kultuurišoki... Aga seda ma siiski ütlen :D
Enne kluppi jõudmist tegime kodus väiksed kokteilid - et tuju oleks üleval ja tantsujalad soojad.
Klubi nägi päris viisakas välja, kes on käinud Club Tallinnas või Atlantises, siis see klubi oli kohe kindlasti tillukesem, väiksema tantsuplatsiga, aga väga meeldiva staffi ja turvameestega. Igatahes pakkusid silmailu. Aga see ei ole veel muutnud minu arvamust, et üldjuhul olime eile ümbritsetud lühikestest,litsakatest, koledatest inimestest... Sad but true.
Hämmastav, kui palju eestlasi siin on. Samas ei pane ikka väga imestama, kui me kõik Soome ära tuleme, et "parema elu peale saada".
Klubis olid kaks hula tüdrukut. Ilmselt nende funktsioon pidi olema mehi üles kütta... Võibolla I have too high expectations, aga minu arvates oleksid nad pidanud olema kohe kindlasti kurvikamad ja kandma bikiine, mis ei oleks kottis... Või siis ma olen lihtsalt nii suur egoist ja arvan, et olen ise nii ilus, et võin teiste kallal vinguda...
Üldkokkuvõttes, muusika oli hea, meie seltskond oli super, inimesed olid koledad (va. klubi meeskond), minu kingad teenisid mind taaskord väärikalt ja hommikul oli massive headache! Koju jõudsime kell 5 hommikul.. Had a nice night!





Friday, June 8, 2012

Have a cup of coffee and start living your life :))


Noniii. Esimene õhtu terve perega meie uues kodus, Vantaa linnaosas. Pesus käidud ning kui uni välja arvata, siis on täitsa hea olemine. Mulle meeldib see, et me elame väga rahulikus linnaosas, kuigi kuuled ja tajud, et elu meie ümber käib, on üldiselt kõik siin väga rahulik ja mõnus. Trepil hea kohvi juua ja rahulikku suveõhtut nautida - relaxing.
Elutuba on meil päris suur, valge kaminaga, mis kohe kindlasti on minu jaoks üks lemmikumaid asju siin majas.
Ja kohe kindlasti tasub mainida, et meil on siin saun ja saunas on veel üks kamin - mida veel elult tahta.
Oma tuppa ma kohe ei saa, sest seal on hetkel natuke kola, tuleb koristada ja voodi sisse viia. Saan sinna ka teleka, kuigi erilist pointi ma sellel ei näe, sest juba Eestiski vaatasin väga vähe telekat, aga no samas, kui saab FoxLife'i vaadata, siis võib vahest ehk isegi seda piiluda :) Mis on ülivinge, on minu armas valge voodi, mis ootab tuppa viimist. Tõeliselt armas ja tüdrukulik.
Vetse on meil majas kolm, mõlemas maja otsas ja keskel, seega eriti laiskadele hea elu tagatud. Igas maja otsas on ka väljapääs.
Armas on see, et naabrid on väga sõbralikud ja soojad. Nad teadsid juba varem, et meil suur pere, aga nüüd kui meie ka timoga jõudsime, siis kõik olid nii armsalt sõbralikud ja võtsid väga soojalt vastu - vahvaaa!
Emotsioonid on hetkel kuidagi olematud. Ilmselt on see tingitud väsimusest, sest eilne öö siiski jäi ju täielikult vahele ja pea nii paks sellest magamatusest, eks näis, mis aeg toob. Kindlasti võin öelda, et kui emotsioone oleks, siis need oleksid üksnes head ja laes... (:










Uuu, ja mis kõige tähtsam: siin on tunduvalt vähem sääski, kui Eestis - WIN!
Susie

Thursday, June 7, 2012

Pisarateni murdunud tüdruk, keset teed, mida mööda käisin 18 aastat... Auto, milles istun, hakkab vaikselt liikuma. Kerin akna alla, et neiule naeratades lehvitada. Pisarad saavad ka minu üle võimu. Nii õnnelik, et pääsen sellest ängistavast paigast, samas nii kuradima õnnetu, et tema ja veel mitmed kallid inimesed mõneks ajaks maha pean jätma ning leppima ainult rüperaalide vahendusega... 

Istun autos. Alustasime sõitu kell 3 öösel. Oleme nüüdseks juba 2 tundi sõitnud - Tallinnani jäänud veel umbes 80 kilumeetrit. Hommikune Eestimaa - nii puhas, puutumatu ja rahulik... Aga nagu näha, siis siiski mitte piisavalt, et minu ihasid rahuldaks... Tunnen, et vähemalt mõneks ajaks pean tuttavast ümbrusest ja sellest pitsitavast õelusest pagema ning sukelduma võõrasse keskkonda, et saaksind end taas täielikuna tund. I really feel that I do need that!


Susie
Xo.
Aloha.
There are some crazy things going on right now. Pakin, meeletult pakin. Üritan oma riideid, kosmeetikat, kingi võimalikult kompaktselt ära panna, et autosse teiste jaoks kaa ruumi jääks. Ilmselgelt olen juba miljon korda ümber pakkinud, tundub, et praeguse tulemusega võib juba (enam-vähem) rahule jääda, sest issi uskus, et nii võin mina ka veel autosse mahtuda :) Nicee!
Ah, by the way , juhul, kui keegi veel e teadnud - kolin täna öösel ära Soome. See on lausa hullumeelne, kui palju asju meil on ja kui vähe on ruumi autos.
Ilmselt pole veel väga kohalegi jõudnud, et oh nüüd on minek. Kõik on kuidagi kiirelt toimunud ka, ei teadvustanud endale piisavalt vara, et tuleb pakkima hakata ja valmistuda - kõik ikka (minule kohaselt) viimasel minutil ja siis ruttu-ruttu vaja asjad korda saada. Nii parem ka ilmselt. Siis ei ole aega nii palju mõtteid mõlgutada ja härdaks muutuda, seda praegu vaja ei ole.
Aga siiski,  natuke kahju on juba küll... mitte minna... aga see, et ei saa sõpru kaasa võtta. Mõned pärdikud pistaks küll võimalusel kohvrisse kaasa, siis alati hea kodune olla :)
Käisime vanaemal külas, grillimas. Nüüd jälle suur hulk pilte sorteerida ja meelepärastesse toonidesse panna. Hard not to like taking new pics.


Kõht koriseb ja uni kipub silma... Väike võiku ja kohv on täpselt see, mida nüüd vaja on....
Jah, ilmselgelt täna minult kirjanduslikku ja erilisest mõttelennust uputatud postitust ei tule. Seega tuleb aga tagasi tegutsema sättida ja põnevusega oodata, mis elu toob.
Talk to you soon,
Susie