.... pea kumiseb tühjusest ja ranne teeb põrgupiina. Jah... nii mõjub proovikirjandi kirjutamine. Ei tahagi mõelda kohe, mis tunded siis peale päris lõpukirjandi kirjutamist valdavad. KOHUTAV. Aeg liigub ulme kiirusel ja ma tunnen, et ma ei suuda õiges rööpas püsida. Kõik möödub liialt kiiresti ja info, mida vaja on omandada kipub ajatuultesse kaduma. Veider on see, et tegelikult ma ei olegi enam (hetkel vähemalt) nii närvis just kirjandite pärast vaid pigem selle pärast, et peale eksameid saabki kõik läbi... kõik lähevad oma teed ja alustavad oma elu - "täiskasvanud inimese elu" . Jah... hirmutav on hoopis see. 

Kuid sellegi poolest. Ma ausalt ei ole omadega päris põhja jõudnud ja näen päevades ka päikesekiirt. :) Eile käisime klassiõe juures vesipiipu tegemas. Tema isal oli ühtlasi ka sünnipäev ja ma sain veelrohkem kinnitust, kui vahva paps tal on. Onu Tõnnu on üks nendest meestest, kes ka purjus peaga suudab jääda mulle meeldivaks ja talutavaks. Ta ei ole pealetükkiv vaid hoopis vastupidi - südamlik ja mõistev. Väga armas ühesõnaga.

Vot.. Ja siis jätkuvalt pusin mantliga. Täna üritan selle valmis saada, et homme saaksin selle ka Tartusse minnes selga panna ja epu-epu olla :P

Ilmselgelt olen ma peale kuue tunnist kirjutamist omadega täitsa läbi ja lähen poen mõneks ajaks voodisse, et õhtul jälle kraps õmbleja olla :).

Tell the devil I said hey when you get back where you from.

KoheKoheKohe annan otsad. Õudne lihtsalt, milline kevadväsimus piinab. Peale kooli viskasin "korraks" pikali ja ärkasin alles pool kaheksa. Nii palju aega läks kaotsi :| . 

Ilmselt ka suurem väsimus sellest, et täna oli pisut pingelisem päev, kui tavaliselt.... ja see väsitab... 

Aga sellegi poolest lõppes päev küllaltki positiivselt, kui füüsika välja jätta. !!! Ühes aatomis ei saa olla kahte ühesuguse energiaga elektroni !!! Just you know... 

Otsustasin ka, et teeks midagi endale - teeks kevadeks mantli ümber. Mul on selline must pikk mantel, aga näeb küllaltki tavaline välja ja mõtlesin, et võiks selle lühikeseks lõigata ja krae ära tuunida ning meisterdada näpunööri ja sellest omakorda detaile peale lisada. Punast värvi oleksid siis detailid.... ma usun, et tuleb ilus... loodan parimat :))  Ise tehtud asjade juures on kõige parem see, et võid kindel olla, et kellelgi teisel sellist ei ole ja saad üksi särada.

Eks paari päeva pärast selgu, kuidas mu loomelend end ka ära tasub ja kas suudan enda soove rahuldada.

Lisaks mind tabanud õmblemise tungile, üllatas mind meeldivalt üks noor tütarlaps kaugest minevikust. Kui käisin veel algkoolis, siis oli meil üks armas käsitöö õpetaja ja tal olid aegajalt koolis kaasas tema lapsed - poeg ja tütar. Juba siis olin ma suuremat sorti lastearmastaja ja sai ikka nendega mängitud. Nüüd... paar aastat hiljem lisas see pisike tirts (nii mäletan teda mina) mind FB's ja hakkas suhtlema. Nüüd on ta juba 12.aastane preili, aga see oli kuidagi nii armas. Ja see soojus, mis temast õhkas - mis sest, et ainult interneti läbi suhtlesime. Sellised hetked keeravadki kõik päeva negatiivsed sündmused positiivseteks :)

Ja juba ma tukun....

Sonrisa

Uuuh. Oma külmetusest olen ma nüüd jagu saanud. Palju positiivsem kohe, kui nina ei tilgu ja köhahood söömist ei sega =) . Oi, kuidas mulle meeldib päike ning see positiivne energia, mida ta /Päike/ meile jagab! Veider on ainult see, et üks hetk olen ma tulvil energiat ja juba järgmisel minutil olen ma valmis kasvõi oma mütsi ära sööma (luban seda, sest ilmselgelt mul ei ole mütsi), et ainult saaks voodisse pugeda.
*Enda üllatuseks avastasime täna Paulaga, et pubertism on viimasel ajal ikka jõhkraks moeks saanud - vaja klähvida ja mossitada. Õnneks selle koha pealt oleme meie küllaltki moest maas.
*Käisin täna vanemate ja väike vennaga kaasas puid toomas. Minu jaoks oli ema idee, et võiksin kaa nendega kaasa minnna, hetkeks nii võõras ja üllatav. Tavaliselt mind kaasa ei võeta ja üldse keelatakse hoiduda sellistest tegevustest. Mitte, et ma mingi siidikäpp või ära hellitatuks oleks - lihtsalt tervis ei luba . Aga täitsa vahva oli kusjuures. Polegi ammu niiviisi perega looduses käinud. Viimati vist jõulude ajal kuuske toomas. Sellised hetked tuletavad meelde, kui tähtis on perekonna olemasolu - ükskõik, kui habras see ka poleks...

*Otsustasin peale väljas käimist, et tegelen pisut ka iseendaga - time for myself. Nii muutuski mu tuba fotostuudioks ja truu kaaslane kolmjalg sai ka end kasulikuna tunda. Eneseimetleja olen ma küll. Mitte, et ma oleks mingi "haa, olen kõige ilusam " tüdruk, vaid mulle meeldib endast pilte teha ja ilusana tunda... Aga nagu Paula ütles: kui sa ise ennast ei armasta, siis ei tee seda ka keegi teine =)

Kella keeramine on megahästi mõjunud - nüüd tahan veelrohkem magada. Uni mulle meeldib ;).
Mis veel "vahvam" , täna lõppes vaheaeg ja homme saab jälle koolimerre sukelduda. Peaksin juba ammu patja kaisutama...
Ja nii ma ka nüüd teen - lippan kalli voodi kaissu.

"Just living is not enough," said the butterfly, "one must have sunshine, freedom and a little flower." ~Hans Christian Anderson

Uuuh. Üks tegus päev hakkab taas õhtusse jõudma. 

Täna toimus Moeke 2011 finaal. Võistlustööd olid väga erinäolised ja ma usun, et auhinnaliste kohtade omanikud olid igati selle väärilised :)  Ka kooliõe kollektsioon (mida ka mina esitasin) sai auhinna - grand prix' (mul ausaltöeldes pole selle sõna õigekirjast õrna aimugi :O ). Mul on kooliõe pärast nii hea meel, et tema annet ja pingutusi hinnati ja ära märgiti. Meie kantud riided olid kindlasti seda auhinda väärt:)) Vot siis... igatahes superlahe.   

Koju jõudes olin nii rampväsinud, et pugesin kohe voodi kaissu. Üles ärkasin alles 20.00 . Ja siis juba koos kaaslastega - nohu, köha ja vesised silmad. Ilmselt sain külmetuse pisiku Paulalt endalegi külge. Natuke nadi ainult nüüd kooliveerandi algusel haigeks jääda, aga tuleb vapralt koolis viimased pingutusi teha.

***

Täna sain ma endale kinnitust, milline loll mõrd ma olen ikka olnud. Kunagi septembris tuli meie kooli uus tütarlaps. Kuna ta julges teistest erineda, siis ilmselt lõi minus välja mingi kadedus või kaitse (või mis iganes) ja hakkasin temaga kohe pitšima, ise tegelikult mõistmata, kui rumal see on ning, et enne peaks inimest tundma, kui teda arvustama . Ühesõnaga, ma tegin talle ikka päris nõmedalt liiga. Ja mul on sellepärast piinlik, sest see tütarlaps on tegelikult maru armas ja selline särtsakas ja sõbralik ning vägaväga võimekas (selles mõttes, et oskab nii palju erinevaid asju). 

Mul on hea meel, et võtsin end kokku ja vabandasin tema ees ja nüüd oskan ma teda vaadata ja imetleda:))

Uuuh. nüüd tuleb hakata end põetama - meega tee, küüslauguleivad ja kõik muu maitsev ja kodune just tõbistele mõeldes;)  Ja olenemata tatisest ninast,märgadest silmadest ning külmetusega kaasnevast liigesevalust, tunnen ma end täitsa positiivselt. What a nice feeling!

Uuuh... Öö otsa voodis lamada ja mõelda, et võiks magama jääda. Väga (eba)lahe. Lisaks kõigele muule otsustas mu kõht kell neli öösel, et võiks trianglit korraldada. Mõnusad krambid.

Kui taipasin, et niisama lamades kuskile ei jõua, hakkasin vanu märkmike läbi tuhlama ja leidsin ühe huvitava teksti, mille kunagi puberteedieas kirjutasin.

//   Siin ma siis istun - Sinu haual. Hing täis kurbust. Miks on maailmas nii, et inimesed, keda armastad, kellest hoolid, keda vajad - ühel päeval su lihtsalt jätavad!? Nad jätavad su maha... isegi, kui nad seda ei taha.. See on justkui kuskilt kõrgemalt meile nii määratud. Nii valus, kui see ka poleks!
    Mäletan, kui mulle anti võimalus Sinuga viimast korda rääkida... Sinuga hüvasti jätta. Ma ei suutnud sellega leppida, et pärast seda Sind enam ei ole. Ma ei tulnud... ma vedasin Sind alt; ma vedasin ka ennast alt. Ma loodan, et suutsid selle lapsiku ja argliku suhtumise mulle andestada. Loodan, et sa läksid rahus!
    See, et Sa meie seast lahkusid, ei tähenda, et Sind ei ole... et ma ei mäleta Sind enam. Sinu naeratus, hääl, need hoolivad noomitused, sinu silmad... Me ei unusta sind kunagi. Jääd alatiseks meie südamesse ja hinge!  //

Vot sulle siis... nii kirjutas 13 aastane tüdruk.

Võiks arvata, et kõhuvalu on nüüdseks juba üle läinud, kuid ei, nagu truu kaaslane. Pahapahapaha.

... Nagu tulnukas marsil ...

Hämmastav, kui salapärased on inimesed. Üks hetk võid sa nendega väga hästi läbi saada ja teine hetk oled nende jaoks kui mitte keegi... võimas igatahes! Ilmselgelt pettunud.

Vaheaeg on vaevalt jõudnud poole peale ja juba on lõpp planeeritud. ---> Neljapäeval lähen Tallinnasse oma kallile vennanaisele, Kaiale kaasa elama Tudengi Eurovisioonile. Teemaks on meil selline lillelapsestiil - nii vahva:). Reede hommikul Tartusse tagasi ja annekasse Moekese finaali jaoks lavaproovi vm. Muide me osaleme viie õpilasega minu koolist Moekesel (2 poissi ja 3 tüdrukut). Riided on kooliõe enda tehtud - väga ilusad! Moekese finaal ise toimub laupäeval Taskus. Urr-urr... seda nalja tasub ise vaatama tulla ;) 

Busy-busy bee....

Homseks leppisin kokku  teidi oma kalli teispoolsusega - umbes kaks õndsat tundi täis naiste jutte.   

Gotta love it !

Ja nii jõudiski minu esimene päevake blogijana õhtusse...

“Writing is an exploration. You start from nothing and learn as you go.” E. L. Doctorow

Hei, mu armsad!

Siin ma nüüd siis olen - avastamas blogijate maailma. Ilmselgelt on kõik alles konarlik ja uus, kuid ka mina kasvan ja arenen koos teiega. :)
Miks otsustasin alustada blogimist? Viimasel ajal on tekkinud tunne, et justkui midagi on puudu... et tahaks enda tunnetest ja tegemistest kirjutada, aga lihtsalt word'i dokument enam ei ole nii ahvatlev.
Ja nüüd ma avastasin, kui võhik ma tegelikult olen. Aga vahva on ka samas.

****
No, I don't wanna leave but I must keep moving ahead
Cause my life belongs to the other side
Behind the great ocean's waves.

Kuulan Sunrise Avenue laulu Hollywood hills ja tuleb kohe raske tunne peale. Aeg läheb nii kiiresti. Megal kiirusel lähenevad eksamid ja siis juba lõpetamine(kui kõik ikka hästi läheb).. Jube kahju on küll, et nüüd see klassikoosseis laiali valgub ja meie superseltskond kaob. Heal juhul klassikokkutulekutel õnnestub trehvata.... Ahjaa, ja peale lõpetamist tuleb juba kolimine. Ma ei teagi, kumb suurem on, kas hirm lahkumise või hirm uue maailma ees. Põnev on kaa tegelikult... janunen uute tutvuste järgi, aga mitte ei tahaks vanu sõpru kaotada - ei kaota kah!

I'm gonna
miss you wherever I go I'm gonna
come back to walk these streets again

Ha. Ja nii ongi. Nüüd tuleb end kokku võtta ja tänaste toimetustega algust teha - emmele, issile peab kaa pai tütar olema :))