“Happiness is an attitude. We either make ourselves miserable, or happy and strong. The amount of work is the same.”
Francesca Reigler
Endalegi üllatuseks avastasin end taaskord bloggerist. Ärgem mõistkem mind valesti, see ei ole midagi halba. Väsitav tööpäev seljataga, aga kosutuseks on homme vaba päev - gotta llove that :)
Mõeldes ülal oleval tsitaadile, siis tõesti olen sellega vägagi nõus. Just pean silmas seda, kuidas on võimalik oma emotsioone kontrollida ja ei saa öelda, et oled õnnetu ja väita, et sa seda ei taha olla. Kui inimene tõesti Ei Taha olla miserable ja õhtuti silmi peast nutta, siis ilmselgelt ta ka kontrollib oma emotsioone niipalju, et ta elu on rohkem lill. Muidugi alati ei saa kõik olla muretu ja värviline. Reaalsus seda ju ei ole.
Olen üritanud endast anda parima, et emotsioone kontrollida nii palju, et vähemalt tööl suudaksin olla positiivne ja ergas. See aitab ka tööpäeva kiiremini mööda saata. Sellest lähtuvalt kutsuvad töökaaslased mind nüüd Rõõmupalliks. How ironic... Teisalt kodus aga tunnen, kuidas stress aina kasvab ja kasvab. Tunnen, et vajan (taas) midagi vaheldust pakkuvat. Aga mis see võiks olla!?! Mööduval laupäeval sõpradega olemine oli muidugi väga vahva, aga samas miski oli nagu puudu - ei tekkinud seda liblika tunnet..(Noh, teate küll. See tunne, kui õhtu on nii lahe olnud, et järgmisel päeval mööduvale mõeldes tekivad veel liblikad suurest heameelest)
Tervis kipub viimasel ajal tembutama. Jalad just kuidagi kehvaks jäänud ja valutavad. Ilmselt
on stervise halvenemine tingitud viimasel ajal rohkelt tööl olemisest.
Muidugi ka temperatuuri muutus kaa teeb oma töö.
Aga vapralt edasi liikuda ja punnitada, siis küll tulevikus on ilusam elu. *.*
But still - Lets try to keep things smiley :')
Kohe kindlasti pean ära mainima, kui mega palju igatsen oma kullakallist muusat pealinnast!:*
