Viimasel ajal on kiire olnud. Käed-jalad tegemisi täis, kuid kohe kindlasti ei tähenda see, et olen unustanud nautida seda, mis mulle on antud - Minu elu! :).
Imestan, kui paljud teismelised annavad käest võimaluse olla noor ja nautida lapsepõlve.Nende jaoks tunduvad hoopis ahvatlevamad alkohol ja tubakatooted. Kurb on , kui see habras olevus ei mõista, millist kahju ta endale teeb. Jah... eks nii mõnigi mõtleb nüüd, et mis mina siin ikka räägin - isegi ju tarbin alkoholi ja olin suitsetaja.... Aga kusjuures suitsetama hakkasin ma täisealisena ja nüüdseks töötan juba selle kallal, et see oleks minevik. Alkoholiga puutusin seevastu esimest korda korralikult kokku alles 17aastaselt klassiõe sünnipäeval. Kas tõesti on ajad nende väheste aastatega nii palju muutunud, et 13 aastaste noorte puhul on normaalne meelemürkide tarvitamine? Kas niiviisi näebki välja elu nautimine ja sellest mõnu tundmine? Kallis teismeline - vaata peeglisse.... kas sa tahad, et sinu väike vend/õde (kellele peaksid eeskujuks olema) astuks paari aasta pärast sinu kingadesse? Julgen kahelda. Siinkohal pean taaskord ära märkima selle, kui tänulik olen oma kallitele vanematele, et nad on minust kasvatanud neiu, kes olen praegu! Armastan ja Austan Teid selle eest!
Jah. Sain end nüüd natukene välja elada.
Eile oli üpriski huvitav õhtu. Tuli maalt sõber öömajale. Kuna toas lärmata ei tahtnud, siis läksime maja taha muulile istuma ja mere kohinat kuulama. Ühel hetkel algas äikesetorm, mis küll esialgu päris meie kohal ei olnud. Seega sai meile osaks võimalus jälgida taeva sähvimist ja piksenoolte tantsimist Tallinna kohal. ÜLIVÕIMAS! Ühel hetkel kadus linnas lausa vool ära - nii 30 või 40 sekundiks... kõik peale merel seilavate laevade oli pime... Ilus oli. Kuid siiski päris tervet ööd me muulil ei veetnud, sest äike jõudis ka meieni ning pidime vihma saatel tuppa lippama. Hommikul meediakanaleid uurides sain teada, et tegu oli päris tugeva tormiga ja nii mõneski Eestimaa paigas toimus laastamistöid. Pisike killuke ilu justkui kadus nüüd ära.
Täna käisime linnas ja sellel samal sõbral (kellega käisin muuli peal istumas) õnnestus ilma piletita sõitmisega vahele jääda - vaeseke! Nii siis ootasime Matsi ja Siiriga päris 1 tund ja 45 minutit noormeest ning seejärel, kui meie MUPOpantvang oli vabadusse pääsenud, läksime vanalinna vesipiibukohvikusse lebotama. Taaskord selline kvaliteetaeg sõpradega :).Õhtul saabusin kallisse (Viimsi)kodusse aga sootuks üksi. Sõber sõitis tagasi maale ja Siiri läks Matsi juurde ööseks. See vaikus oli isegi natuke nukker, kuid samas olen liialt väsinud jutuvadinast, et mitte rahu ja vaikuse üle rõõmustada.
Otsustasin end kultuuriliselt harida ja vaadata ära sellise filmi nagu Dorian Gray. Pean mainima, et olen lummatud. Lummatud sellest filmist ja lummatud Ben Barnes'ist. Taaskord film, mida kõigile soovitan!
"There's no shame in pleasure. Man just wants to be happy. But society wants him to be good. And when he's good, he's rarely happy. But when he's happy, he's always good."
