***

Elul jooksul tekivad meie teele erinevad takistused - mõned neist kergemad, mõned aga tunduvad praktiliselt ületamatud, kuid siira armastuse ja toetavate lähedaste abil on kõik võimalik.
Tihtipeale kurdame, kui raske on elu. Kuidas meile tehakse liiga ja meie, ainult meie, oleme kannatajad. Nägemata sama probleemi teise osapoole vaatenurgast. Samas arvan, et alati ei saa mõelda: kellelgi kuskil maailmaotsas on halvem, et me ei tohiks nutta (ja ehk pisut ka viriseda). Me kõik oleme inimesed ja meil on õigus omada tundeid - valada pisarad ning tunda puhast õnne... Meie kõigi elud on erinevad ja ükski probleem ei  pruugi olla täpselt ühte moodi.
Mõnesmõttes teeb mind aga kurvaks see, kuidas nii paljud inimesed saadavad oma päevi mööda tühjade asjade pärast virisedes, märkamata seda õnne, mis neile on antud.
Arvan, et meil kõigil on nüüd aeg minna peegli ette, vaadata end, puudutada oma nägu, hingata sügavalt sisse ja öelda: Ma armastan end ja maailma, milles elan! ...
Ilmselt nii mõnigi pessimist ütleks nüüd, millise naiivse teismelisest tütarlapse jutuga on tegu. Et maailm ei saagi ja ei peagi olema nii lilleline ning , et minu vaatevinkel ehk liigagi roosa on. Kuid, kas pigem elada elu läbi positiivsuse ja üritada seda edasi kanda ka teistesse või siis mossitada ja kiruda maailma allakäiku?!?

Ja nüüd tekib küsimus: Marian, millest selline emotsionaalsus?
 Tutvusin just ühe paari looga. "Australian story: Love and other drugs". See on lugu Samist ja Sallyst, kelle viimased kuud ei ole olnud just meelakkumine.  Selle video mõte ei ole just otseselt seotud minu postitusega, kuid kahtlemata paneb see mõtlema ja näitab, et kõik raskused on ületatavad, kui ainult uskuda ja tegutseda (sest ainult unistamisega kaugele ei jõua).
PS! See lugu on küllaltki emotsionaalne - just for you to know! (:
Sellel leheküljel on kaks youtube videot (üks lugu poolitatud kahte aknasse). Kes soovib, see tutvugu -->
http://www.bleikt.is/lesa/fallegastaastarsagaiheimimyndband
 ***
Täna olen suhteliselt varajane preili. Ärkasin kuuest, lamasin tunnikese voodis ning 7 aegu äratasin väikevenna, sest tema, õnnelik poiss (seda öeldes mõtlen seda siiralt), pidi kooli minema. Sõin koos temaga hommikust ning meiega liitus ka Tiina. Tegin neiule soengu ja saatsin noored kooli. Kuna mul oli uni juba läinud, siis otsustasin, et võiks pisut oma meelt filmiga lahutada. Selleks puhuks valisin midagi romantilist : "When in Rome" . Hea film! Piisavalt romantiline ning ka piisavalt humoorikas. Soovitan!
Filmi lõputiitrite ajal tutvusin lauluga "Something beautiful" NeedToBreathe (andke andeks kui bändi nime mööda kirjutasin) esituses. ..."'Cause I just want something beautiful to touch me..." Mõnuuuus!
http://www.youtube.com/watch?v=w_l8GZSslPA
Nädalavahetuse veedan tööl, tänan küsimast... seega ilmselt suhteliselt sossu olen omadega ja väga siiakanti ei jõua ( I know you are wondering when will I be back).

Kohtumiseni,
XoX.