Oo, mu teatraalne Kuhjavere!

Hei, kallid sõbrad!

Minu tänane postitus on üles ehitatud sündmustele, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel*

Esmalt mainin väikse pisiasja - Jah, veetsin oma nädalavahetuse perega Viljandimaal, aga kahjuks nappis ajalist ressurssi, et ei jõudnudki seekord teieni, mu armsad.

18.08.2012 kell 4.20.   Öö on,  peale mitme tunnist sõitu olemegi jõudnud sihtkohta - Kuhjavere külla Tire talusse. Vean end vägisi autost välja, mõttega, et kohe saab madratsil magusasse unne suikuda. Väljas on mõnusalt jahe ja värske maa õhk - olen juba vaikselt unustanud, kui hea on öösel väljas olla... kõik on nii vaikne ja rahulik - mitte nagu meil seal koos põtradega (sellest seigast üle saamisega läheb veel aega). Pererahvas ise juba magab - usun, et eelnevad päevad on nende jaoks juba väga tegusad olnud ning ega ka järgnevad päevad väga ei halasta. Ettevõtliku pere rõõmud!
  Lesin väsinult madratsil ja mõtlen endamisi, kui kiirelt on viimased 12 kuud muutunud. Kuidas eelmisel aastal lahkusime siit samast talust pisarsilmi, kõhus veider igatsus, teadmata, mis elu meile toob... Ei teadnud siis keegi meist, kas uuel aastal teatritepäevadele jõuame. Aga tegelikult ei ole see elu midagi nii draagiline ja ükski kaugus pole nii suur, et ületada, peab lihtsalt tahtmist olema.... nii ma laskun paralleelreaalsusse, hinges segunenud väsimus ja rõõm tagasi olemise pärast.
  Hommik algab meie jaoks piinlikult hiljem, kui ülejäänud meeskonnale, justkui firmamärk. Krapsti voodist välja, välimus korda ja siis külaväljakule pildistama ja lihtsalt teatrit nautima. Ilm on nii ilus, pole tapvalt palav, aga samas päike on oma kiirtega piisavalt helge.
  Seekordne Külateatrite festival Kuhjaveres toimub juba kaheksandat aastat. Paljud trupid on juba ajapikku tuttavaks saanud ning nii mõnegi puhul tabab suur taasnägemise rõõm.... Algselt plaanisin, et blogipostitus saab näidenditel üles ehitatud, kuid siis avastasin end tobedast olukorrast - ma siiski ei ole sellel alal just kõige õigem inimene kritiseerima ja kiitma. Nii saangi teiega ainult jagada seda emotsiooni, mida need kaks päeva minus tekitasid.
   Sean end sisse esimesse ritta filmi meeskonna istekohtadele venna fotoaparaadiga, et endast targa piltniku mulje jätta. Vapralt elan etendustele kaasa ja kui algas päev naudinguda, siis pikapeale tabas väike väsimus ning tuleb sammud vahelduseks külaväljaku nurgas oleva grilli telgi poole seada, et pisut meeli turgutada. Nii mu päevake õhtusse veerebki - näidendid ja puhkepausid vaheldumisi.
  Õhtul algab kaua oodatud simman, minu esimene korralik välipidu sellel aastal - hurraaa! Ma ikka mõtlen ja imestan, kui palju rõõmu võib üks karglemine ja ringi möllamine pakkuda. Üks paganama hea viis endast negatiivse emotsiooni välja elamiseks... ja see tõesti aitab! Tantsupeo lõppedes seame sammud tagasi Tire tallu, et hommikuks välja puhata ja siis vapralt festivali teist päeva jätkata.
  Ilmselgelt ka teise päeva hommiku algab meie perekonna nooremate inimeste jaoks stiilselt hiljem. Poiste öö möödus suisa külaväljakul valvates - vaprad on nad meil küll! Kahjuks ilm enam nii hea ei ole, kui seda oli eelmisel päeval - vihma kallab ning tundub, et nendel kurbadel pilvedel ei tulegi lõppu.

  Vihmast hoolimata, jätkub teatrihuvilisi ka pühapäevaks. Eriti vinge on, et vaprad näitlejadki trotsisid paduvihma, ning oma etteaste vapralt, kuigi ise veest tilkudes, esitasid. Minu arust on nii tore, kui inimesed naudivad, mida nad teevad ning veel parem, kui nad saavad oma näidendi mõtet ja emotsiooni edukalt publikule edasi kanda. Igal aastal Kuhjaverre tagasi jõudes olen meeldivalt üllatunud, kuidas on jätkuvalt neid inimesi, kellele meeldib näidelda, kes viitsivad ennast argipäevast välja ajada ja ennast laval täiel rinnal nautida.

Ma usun, et ma ei liialda kui ütlen, et me kõik oleme tänulikud Kuhjavere vaprale külarahvale ja eriti suur kummardus Mukkide perekonnale, kes on alati seda meeletut rahvamassi soojade silmadega vastu võtmas! Kuhjavere on üks nendest vähestest Eestimaa paikadest, kuhu igal aastal pikisilmi naasmist ootan.

... On aeg jätta hüvasti ja hakata ootama järgmise 12 kuu möödumist, et siis taaskohtumise rõõmu tunda...

Jällenägemiseni!