Eelmise kuu alguses kohtasime kursakaaslastega Shootersis paari Austraallast. Esmapilgul jäi mulje, et well okey tüüpilised maailmarändurid, kes hommikul meid enam ei mäleta. Õhtu jooksul sai palju tantsitud ja kui oli koju mineku aeg andsime hoopis üksteisele lubadeused, et järgmisel päeval ka näeme. Nüüd, pea kuu aega hiljem liigume ikka sama seltskonnaga ringi ja õpime tundma nende kultuuri. Lisaks sellele on tulnud ka juurde uus eesmärk - sõita suvel Austraaliasse praktikale. Will see what comes out! Aga mitte point ei ole selles, et nüüd uhkustada, et yeah, mul on aussist pärit sõbrad vaid ma just mõtlen, et kui vahva on tõsiasi, et täiesti võõrastest inimestest võivad välja kasvada päris lähedased tutvused. Sweet in a way.


Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal on, aga esimese asjana kipun nägema/otsima inimestes seda sisemist ilu ning kui mu otsingud on positiivses mõttes vilja kandnud, siis tabab mind suur rõõmutunne. Nii mind valdabki viimasel ajal emotsioon, et inimesed on nii ilusad ja head :)
And about that paper rose. Eile Shootersis tuli mulle ligi üks Iiri noormees ning ulatas selle lille ja ütles, et üks tema sõber on mulle selle saatnud. Kes? Seda ta ei öelnud. Nii ma siis olin teadmatuses, kuid samas meelitatud, et keegi on mind meeles pidanud. Täna hommikul sain teada, et see on minu superarmas mehiklasest sõber, kes töötab samas hostelis, kui Iiri poisid ööbivad. Ta meisterdas mulle lille, kirjeldas mind poistele ning andis korralduse see mulle toimetada. A bit of an attention doesn't hurt anyone, right!?! :)
So that's pretty much all about how I have been doing.
Love you,
Susie
No comments:
Post a Comment