Ma ei taha meenutada minevikku. Negatiivset minevikku. See teeb haiget. Mitte ainult mulle, vaid ka sulle. Aga millegi pärast on hirmsasti vaja nina alla hõõruda, kuidas mina ikka oskan oma tundeid välja lülitada ja sellega haiget teha. Ei. Tundeid ei saa välja lülitada, kui neid ei ole kunagi olnud. Ilmselt olen ma liiga pehmeks muutunud ja lasen end liialt teiste sõnadest mõjutada (jah, nii uskumatu kui see ka pole). Võin jätta endast ülbe ja terava mulje, kuid inimesed, kes mind tõeliselt tunnevad (kahjuks on neid küll vähe) teavad, et tegu on siiski väga hapra tüdrukuga. Ma ei oska teiste ees nutta. Nõme tegelikult, sest näidates oma valu on ju ometigi lootust sõpradelt lohutust ja tuge saada. Aga see ei tähenda, et ma tundetu oleks. Lihtsalt pisaraid hoian endale. Enda mõttemaailma teistele avama olen õige kärme. Vahest ikka mõtlen, kui rumalalt palju ennast põhimõtteliselt võõrale avada tahan. Minu usaldust on kiire tulema. Tahan head näha neis, kes mind vähegi köidavad. Sageli maksab see mulle valusalt kätte...
Well... vabandan, sattusin hoogu :P.Tegelikult ei ole ma masendunud ja jonniv tiinekas.
Täna oli väga vahva päev. Emmede päev ju :). Armastan oma emmet niinii väga.! Käisime kõik perekonna emmed läbi ja puha. See viimane külastus venis kuidagi pikaks - nii 6 tundi. Söömine, lebotamine, päike - mmm. Endiselt on mõnusalt unelev olla, aga ei saa end päris käest ära lasta. Peaks toa ära koristama.....
No comments:
Post a Comment