Käisin täna linnas - oli vaja uut sirgendajat (loe: tahtsin uut sirgendajat). Raha kokkuhoiu mõttes otsustasin minna koos ema ja isaga (autoga) ning nendega ka koos koju tulla.Mõlemad töötavad linnas. See aeg, kui mul midagi teha polnud olin isa juures ja lugesin raamatut.
Ühel hetkel otsustasin lugemisele vahelduseks rõdule istuma minna ja muusikat kuulata (papsi kontor on teisel korrusel).

*** Ilm on päeva jooksul täitsa ilusaks läinud - päike paistab. Ime kombel ei kimbuta isegi sääsed (ja nüüd sülitan kolm korda üle vasaku õla). Teisel pool hoovi paistab mänguväljak. Läbi puude okste paistavad jooksvad ja rõõmust rõkkavad põngerjad. Rõdu alt jalutab läbi tilluke poiss. Lõhkiste põlvedega, jalas roosad jalanõud - neid nimetatakse vist crocsideks. Ta on rahutu olekuga, just kui kardaks midagi/kedagi. Tunnen, kuidas mu rinnus pitsitab. Mind on tabanud rahutus ja kurbus üheaegselt. Tunnen, et tahaksin seda pisikest kallistada, öelda, et kõik saab korda. Veider - ma tean. Ma ju isegi ei tea teda, ei tea, kas poisikesel on midagi vigagi. Pole mingit märki, et ta lohutust vajaks, aga ma lihtsalt tajun tungivat soovi teda kallistada ja naermas näha...  Vot sellised hood kipuvad mind aeg-ajalt kimbutama...
Siin ma siis istun nagu mingi luuraja. Näen enda ees liikuvat elu, kõrvus samal ajal muusika kõlamas. ***

Päev läks korda - sain uue sirgendaja.
Homme panen juuksurisse aja kinni - so be prepared for some changes.
Tunnen vajadust muutuste järele, kuigi praegusel eluetapil ongi mu elu üks suur-suur muutus. Ootan põnevusega, mis Tal mulle järgmiseks plaanis on. Lets gross our fingres, et Ta ikka midagi head välja mõtleks ("Ta" all mõtlen ikka veel Elu).

XOXO.