....Ära peatu, hoogu juurde anna veel.. Peagi veatu algus uus Sind ootab ees!

Jah.... Eile sõime kõik koos romantiliselt õhtust. Sõime pizzat ja pitsa ääred olid krõbedad. Maitses hea... Ühel hetkel tundsin, et mingi maru tugev tükk on vastu iget ja torgib... Pisikese inventuuri järel avastasin, et - oh üllatust, minu üks hammas lagunes ära. Põhimõtteliselt on pool lahti. Üritasin eile minna hambaarsti juurde, et aega kinni panna, aga vastuvõtt oli kinni ja nüüd ootangi, millal jaole saada, et end piinata lasta. Kohutav, kui hirmsasti tegelikult kikutohtreid kardan ja minu puhul oli väga suureks sammuks juba nii kiirelt reageerida ja täna vabatahtlikult vastuvõtule aega minna panema. Ja siis läks niiviisi vussi :(
Aga mis seal ikka, üritan uuesti :).
Õhtul (eile siis) käisime Kätliniga rullitamas ja tõukerattaga sõitmas... Kätu rullitas ja mina tõukasin. Mulle meeldib selle neiuga väljas hangida, sest, kuigi oleme sugulased, tunneme me üksteist veel nii vähe. Väga taibukas, armas ja positiivne tüdruk! Peale väljas käimist panime pisikesed piigad tuttu ja hakkasime lasanjet tegema. Hiljem, kui kõhud täis, sättisime end mugavalt siiri voodile ja alustasime filmiõhtuga.

Taaskord võin teile soojalt soovitada filmi "Poiss triibulises pidžaamas" . Tõsiselt kaasahaarav ja mõtlemapanev film.  Lugu räägib poisist, kes on sõduri poeb. Isa on üks asjapulk juutide koonduslaagris. Nad kolivad perega Berliini , sest isa töökohustused seda nõuavad. Poiss satub ühel päeval koonduslaagri lähedale ja avastab teiseltpoolt aeda poisi, kes on sama vana, kui tema (8.aastane). Võõras poiss teiseltpoolt on imelikul kombel riietatud pidžaamasse ning ta pole ammu süüa saanud. Poistest saavad head sõbrad. Mis juhtub edasi, seda vaadake juba filmist. Kindlasti pole tegu ajaraiskamisega!

****

"Öeldakse, et HEADEL SÕPRADEL võib olla aegu, kui nad ei räägi omavahel. Siiski, sõprussuhe ei unune ealeski. Kohtudes on need sõbrad nagu oleks näinud viimati eile, hoolimata sellest, kui kaua pole näinud või kui kaugel nad teineteisest elavad."

Paar päeva tagasi avastasin Facebookist armsa sõnumi. See oli ühelt tütarlapselt, kellega olema nüüdseks juba kaugeks jäänud. Sellegipoolest, et suhted on külmaks jäänud lugesin kirja õnnepisarad silmas ja liblikad kõhus. Olen endiselt väga meelitatud ja õnnelik, et just Tema mulle selle kirja saatis, sest ise olin selleks juba piisavalt arg. Kartsin lihtsalt, et ma ei ole tema jaoks "hea" ja parem oleks, kui hoiaksin temast eemale - et vältida konflikte.. Jah... Nii ma ka tegin. Eks aegajalt avastasin end (ja avastan ka nüüd) vaatamas pilte ajast, mil me olime lahutamatud ja õnnelikud. Ma usun, et me oleme ka praegu omamoodi õnnelikud, sest meid ümbritsevad inimesed, kes meid armastavad! Ja ma siiralt loodan, et ka tema on õnnelik. Veel rohkem loodan, et meist saaksid jälle sõbrad, kes üksteist usaldavad ja kes naudivad üksteise olemasolu. Loodan, et me kohtume veel enne mu ära kolimist ja mis põhiline : loodan, et kohtume ka siis, kui Rootsis elan. Sest ma ju tõesti Armastan ja Hoolin!