Minu pisikene präänik kirjutas minust/mulle luuletus. Annet tal on:)


****
Lähed?

Mäletan ,et väiksena sa ei tahtnud minuga üldse mängida.
Jah ,mõnikord sa siiski pidid seda tegema.
Tundusid mulle alati nii suur.
Olid mu eeskuju.
Püüdsin olla sinu moodi ja sinu asju ,neid ma armastasin.

Tundusid alati mulle nii suur.
Ja isegi kui sa tegid mulle haiget ei suutnud ma sind vihata!
Mäletan ka ,et olen sulle haiget teinud,
mitte küll vaimselt aga füüsiliselt.

Nüüd me oleme HEAD sõbrad.
Ja see on üks parimaid asju minu elus!
Sa oled kui mu suurem õde,
kui mu tugi millele toetun kui mul on raske,
mu naerusahver ja mõtetelaegas.

Aga mitte ometi nüüd sa lähe ära?!
Nüüd kui kõik paistab olevat nii hea.
No vähemalt läbi minu silmade.
Kuid su südamest ja mõtteist sa välja ei pääse.
See on raudne reegel.

Ohh ,ma kõlan nagu mingi Valentino,
nagu oleksin susse armunud.
Nüüd sa siis tead!