***
Hämmastav.... olen Korustes elanud enamuse oma elust - umbes 17aastat, ja kogu minu siinne elu mahub kastidesse. Ja kusjuures üldse mitte paljudesse. Tuba on hetkel nagu tolmuloss, kõikjal kastid ja prügikotid, kuid ometigi tundub, et ruumi oleks nagu veel kastidele ja asjadele, aga mul ei olegi neid nagu rohkem. Kõike seda pahna tundus alati nagu rohkem olevat (ärgem nüüd arvake,et soovin, et seda rohkem oleks - lihtsalt imestama paneb).Kapid on tühjad... öökapi pealne lausa kisendas vähemalt ühe raamatu järelegi ja nii ma kiskusingi ühest kastist paar asja välja, et minu viimased nädalad päris tühjas ja õnnetus toas ei mööduks. Naljakas on vaadata tühjuses haigutavaid seinu - mitte ühtegi pilti, mitte ühtegi medalit ega keed kuskil rippumas... Hetkeks käisid peast läbi mõtted, et jätaks mingeid asju siia, et tuba ei tunduks nii tühi ja üksildane. Ja ometigi elan ma veel siin sees, kuid tuba tundub tühi ja nukker. Imelik mõelda, et varsti pole enam Minu roosa tapeediga tuba, Minu (omal veidral moel) kalliks saanud seinakappi, Minu voodit..... See kõik saab kellegi teise omaks. Ilmselt uus omanik teeb sellest toast ja absoluutselt midagi muud. Ja seda ei saakski talle ju pahaks panna, sest praegune on Minu , aga siis teeb uus omanik sellest Tema toa. "Sellest toast õhkab soojust. Isa on toa sulle Armastusega teinud!" Nii ütles mulle vanaema, kui ta tagasi võrru läks (kui mina Tallinnas elasin, siis tema käis emale seltsiks nii kodus kui metsas ja sellel ajal elas minu toas). Minu tuba on ka naljakas kombel ainuke, kus kõik külalised tahavad ja saavad hästi magada.
Nii ma siin kirjutan ja heietan, pisarad silmis, aga see ongi Elu, mu kallid! :')
Oma asju sorteerides leidsin ka ühe kirjakese, mille eelmise aasta septembris kirjutasin ühele noormehele, kes aitas mind välja sellest mustast august, kuhu olin kukkunud. Hämmastav, kui siiralt ja armsalt olen osanud oma tundeid ja tänu väljendada... võimatu oli seda kirja lugeda ilma muigeta näol. Positiivne, väga positiivne. ***
No comments:
Post a Comment