"How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.."  

Minu viimasest postitusest on möödunud piisavalt kaua aega, et juba mõlgutata mõtteid , kas minust enam üldse midagi lugeda saab. Täna otsustasin viimsed ajuriismed kokku korjata ja pisut sõrmi klaviatuuril tantsiskleda lasta - eks näis, mis sellest välja tuleb.
Avastasin enda jaoks veranda võlud. Seda eriti just öösel, kui tähed taevas säravad ja müstilised loomakesed/linnukesed pimeduses häälitsevad. Rahustav. Lisaks lihtsalt looduse nautimisele, oleme tüdrukutega harrastama hakanud õhtust filmivaatamist ( koos teetassi ja koogiga). Alustasime vapralt küll pisut hirmutavamate filmidega, kuid siiski, et ööd mööduksid rahulikumalt, siis naudime rohkem komöödiaid ja romantilisi filme.
Hetkel vaatame Tiinaga Kuhjavere Külateatrite festivali etenduste videosid, mida isa kokku monteerib. Meie oleme justkui kontrollkomisjon. Harime end kultuurselt... mina mõnda etendust juba teist korda, kuid sellegipoolest pole kvaliteet kuhugile kadunud (no kuhu ta saigi kaduda, kui ta jäädvustati nii nagu mina teda nägin juba esimesel korral).
Kõik alustavad vaikselt uut kooliaastat. See teeb mind meeletult kadedaks, sest olen just üks neist nohikutest, kes tahaks 1.septembril kooliteed alustada ja konspekteerida ning kiruda, kuidas üldse õppida ei taha. Jah... nüüd küll on see 1.september hoopis teise tähendusega ja ka kool on nüüd ju ülikool ... Taaskord jõuan omadega selle igivana teema juurde : Me oleme nii kuradima suureks kasvanud. Vaikselt sirutame oma tiivakesi ja teeme esimesi tutvumislende, et pesast välja kolida.  Eks kõigel tule oma aeg ja koht ning ma loodan, et meil kõigil  - pisikestel mudilastel, läheb kõik hästi :)

*Muideks, kallis Kätlin, kui sa mu blogi loed, siis tea, et ma mõtlen sinust hästi palju ja ootan sind endale ikka küllaaaa! :))