Inspireerituna Kätlinist uurisin ka mina netist oma tähtkuju kohta (tõsi, olen seda ju kordi varemgi teinud, kuid nüüd mõtlesin, et postitaks miskit selle kohast ka blogsisse /pärdik nagu ma olen).

      *** 

"Kalade tähtkuju all sündinud on salapärased, peene intuitsiooniga, kuid need iseloomujooned ja ülipeen, tundlik iseloom raskendavad selle tähtkuju all sündinutel edasijõudmist materiaalses maailmas. See on humanistide tähtkuju, filosoofide ja sotsioloogide märk. Võivad väga edukalt töötada teaduse alal, kuna neil on hea mälu. Võivad saada headeks kunstnikeks, muusikuteks, skulptoriteks. Kalade tähtkuju all sündinud naiste minevik on harva puhas, kuid neist võivad saada head naised ja emad, tänu nende paindlikule ja kohanemisvõimelisele iseloomule. "

***

Ei tahtnud päris kõike juttu panna, kuid seda lugedes tunnen isegi end täitsa ära (kuigi siiralt kahtlen muusikuks, kunstnikuks või skulptoriks saamises xD ).  

***
Veider, kuidas oled elu jooksul millegi kindlaga ära harjunud ning kui ühel päeval miski muutub, siis see  on veidral kombel talutamult harjumatu... Eks ole nii nagu öeldakse, et seda mis on sulle kallis taipad alles siis, kui see on kättesaamatu. Mulle muidugi ei ole mu sõbrad kättesaamatud, aga siiski tunnen juba Sinust , preili Külliki, puudust. I'm weird, aga seda oled sa ju koguaeg teadnud. Ma ei küll nuta sind õhtuti, padi kaisus, taga, aga nüüd on see tunne täitsa kohale jõudnud, et hakkame suureks sirguma. Hirm on. Hirm, et need pisikesed mudilased on kadunud ja noorte neidude vaheline suhtlus külmeneb.....Nüüd, kui ma sellest kirjutan, tundub see nii tobe. Aga ma ei tea, kas tobe on see, et ma sind igatsen või see, et ma sellest kirjutan?!?  Sellest pisu mõeldes jõudsin järeldusele ilmselt ma igatsen seda lihtsust, mis meil väiksena oli. Elu oli lill - ei mingeid makse, kohustusi... ainult nukud ja mudelautod ( ja püssid ja pabernukud jne ). Nüüd oleme aga piisavalt vanad ja peame ise oma tegude eest vastutama. Ilmselt see hirmutab mind ja tekitab segaseid emotsioone. Jah... taaskord ikka ja see sama järeldus, minu taolistele avastustele - Me oleme nii kuradima kiirelt täisikka jõudnud... ja sõuame muudkui kiirel hool edasi. Kas peaksin ka täiskasvanulikumalt käituma hakkama? Ehk natuke (olgem ausad, ega ma olen juba praegugi juba üpriski vastutustundlik), kuid ei kavatse oma lapsemeelsust mitte mingi hinna eest maha müüa. Vanaduses olen kah üks hull lapsemeelne mutike (loe: armastav vanaema) .

Alati Teie,

XoXo