Täna hommikul ärgates tabas mind ängistus - kõik on liiga tavaline..liiga üksluine. Ilmselgelt miski peab muutuma. Küsimusmärgi tõstatab ainult see tegur, mis muudaks mu igapäevased toimetused asjalikumaks ning vähem üksluisemaks...? Tunnen igatsust loomingulise tüdruku järele. Jah... just loomingulisusest ongi hetkel puudust.
Peale voodis lesimisist (pean ära mainima, et võrratu on ärgata, kui hommikupäike paitab su silmi, nina, põski, huuli, kaela, õlgu .... ) otsustasin, et tuleb end kokku võtta ja tänasest alustada taaskord asjaliku inimesena. Muidugi, eks see asjalikkus torka kõige rohkem ikka silma pakkimise ja koristamise näol. Ja nüüd tekib meil küsimus: Kuna ma lõpuks ära kolin? Seda vastust ma teile kindlalt öelda ei oska. Jah, pean tunnistama, et sellega läheb veel aega (nagu see tuleks teile üllatusena). Kurvaks teeb mind asjaolu juures aga see, et inimestel pole meisse usku. Kas teate,see kolimine, eriti veel teise riiki, pole üldse kerge. Selleks, et meie laevale astumine ja mere ületamine saaks täielikult alguse, peame esmalt midagigi maha müüma, kas mõna meie maja või maatüki... Aga siinkohal tahaksin siiralt tänada neid, kellel on meisse vähegi usku :).  Tagasi peateema juurde. Tõmbasin endale siis selga suvalised koduriided ja sättisin end alla teed jooma... teepeal märkasin raamaturiiulit, mis tundus kuidagi erakordselt kutsuv. ja nüüd siin ma siis istun... blogin ja samaaegselt lehitsen Lev Tolstoi romaani "Sõda ja Rahu".  Naljakas, kuidas peale kooli ihkame kõike seda teha, milleks kooliajal oleks ilmselt jõuväel sunnitud meid tegema...

 Seega nüüd ongi minu eesmärgiks päevast vähemalt veerandike pühendada ainult endale :
1. mediteerides
2. lugedes
3. küpsetades
Lets see how long I will manage to live like that :) Siiralt loodan, et jõuan kaugemale, kui lihtsalt rahustavast ja harivast elulaadist unistamine. Hoidke mulle pöidlaid ja varbaid ! :)

Ja jumalaeest, soovitan teile Hurts'i albumit Happiness. Ikka veel lummatud..