Tuesday, August 30, 2011


Tsau Präänikud !
Esmalt lugu, mida kuulates tuju alati chill ja hea on :)
Käisin täna pagaripoes "töövestlusel" , kui seda nii üldse saab nimetada. Uskuge mind, enda jaoks on kah veider hakata tööle Rõngus. Kohas, kus tead kõiki ja kõik teavad sind. Nukker! Aga samas lihtsalt kodus passida ja aega surnuks lüüa pole kah üldse meeldiv ning parem siis juba olla asjalik ja natukenegi raha sisse tuua. Aga eks homsest näis, kuidas ja kas üldse hakkan seal tööle - siis on proovipäev.  Hoiame pöidlaid, et kõik läheks lõppkokkuvõttes hästi :).

Hämmastav, kui palju armastust mind ümbritseb. Isegi sellisel stressirohkel ajal on võimatu langeda masendusse ja kaotada igasugune lootus. Lootus on lollide lohutus - mina loodan igavesti ja olen ka loll, kui vaja! Eks oma lollustest ja vigadest õpimegi kõige paremini. Küll peagi tuleb ka meie loole õnnelik lahendus :)
Guys, You make me smile!

XoX.





Inspireerituna Kätlinist uurisin ka mina netist oma tähtkuju kohta (tõsi, olen seda ju kordi varemgi teinud, kuid nüüd mõtlesin, et postitaks miskit selle kohast ka blogsisse /pärdik nagu ma olen).
      *** 
"Kalade tähtkuju all sündinud on salapärased, peene intuitsiooniga, kuid need iseloomujooned ja ülipeen, tundlik iseloom raskendavad selle tähtkuju all sündinutel edasijõudmist materiaalses maailmas. See on humanistide tähtkuju, filosoofide ja sotsioloogide märk. Võivad väga edukalt töötada teaduse alal, kuna neil on hea mälu. Võivad saada headeks kunstnikeks, muusikuteks, skulptoriteks. Kalade tähtkuju all sündinud naiste minevik on harva puhas, kuid neist võivad saada head naised ja emad, tänu nende paindlikule ja kohanemisvõimelisele iseloomule. "
***

Ei tahtnud päris kõike juttu panna, kuid seda lugedes tunnen isegi end täitsa ära (kuigi siiralt kahtlen muusikuks, kunstnikuks või skulptoriks saamises xD ).  

***
Veider, kuidas oled elu jooksul millegi kindlaga ära harjunud ning kui ühel päeval miski muutub, siis see  on veidral kombel talutamult harjumatu... Eks ole nii nagu öeldakse, et seda mis on sulle kallis taipad alles siis, kui see on kättesaamatu. Mulle muidugi ei ole mu sõbrad kättesaamatud, aga siiski tunnen juba Sinust , preili Külliki, puudust. I'm weird, aga seda oled sa ju koguaeg teadnud. Ma ei küll nuta sind õhtuti, padi kaisus, taga, aga nüüd on see tunne täitsa kohale jõudnud, et hakkame suureks sirguma. Hirm on. Hirm, et need pisikesed mudilased on kadunud ja noorte neidude vaheline suhtlus külmeneb.....Nüüd, kui ma sellest kirjutan, tundub see nii tobe. Aga ma ei tea, kas tobe on see, et ma sind igatsen või see, et ma sellest kirjutan?!?  Sellest pisu mõeldes jõudsin järeldusele ilmselt ma igatsen seda lihtsust, mis meil väiksena oli. Elu oli lill - ei mingeid makse, kohustusi... ainult nukud ja mudelautod ( ja püssid ja pabernukud jne ). Nüüd oleme aga piisavalt vanad ja peame ise oma tegude eest vastutama. Ilmselt see hirmutab mind ja tekitab segaseid emotsioone. Jah... taaskord ikka ja see sama järeldus, minu taolistele avastustele - Me oleme nii kuradima kiirelt täisikka jõudnud... ja sõuame muudkui kiirel hool edasi. Kas peaksin ka täiskasvanulikumalt käituma hakkama? Ehk natuke (olgem ausad, ega ma olen juba praegugi juba üpriski vastutustundlik), kuid ei kavatse oma lapsemeelsust mitte mingi hinna eest maha müüa. Vanaduses olen kah üks hull lapsemeelne mutike (loe: armastav vanaema) .

Alati Teie,

XoXo





Saturday, August 27, 2011

Eventually, in life, everything goes away.



 ***
Hämmastav.... olen Korustes elanud enamuse oma elust - umbes 17aastat, ja kogu minu siinne elu mahub kastidesse. Ja kusjuures üldse mitte paljudesse. Tuba on hetkel nagu tolmuloss, kõikjal kastid ja prügikotid, kuid ometigi tundub, et ruumi oleks nagu veel kastidele ja asjadele, aga mul ei olegi neid nagu rohkem. Kõike seda pahna tundus alati nagu rohkem olevat (ärgem nüüd arvake,et soovin, et seda rohkem oleks - lihtsalt imestama paneb).
Kapid on tühjad... öökapi pealne lausa kisendas vähemalt ühe raamatu järelegi ja nii ma kiskusingi ühest kastist paar asja välja, et minu viimased nädalad päris tühjas ja õnnetus toas ei mööduks. Naljakas on vaadata tühjuses haigutavaid seinu - mitte ühtegi pilti, mitte ühtegi medalit ega keed kuskil rippumas... Hetkeks käisid peast läbi mõtted, et jätaks mingeid asju siia, et tuba ei tunduks nii tühi ja üksildane. Ja ometigi elan ma veel siin sees, kuid tuba tundub tühi ja nukker. Imelik mõelda, et varsti pole enam Minu roosa tapeediga tuba, Minu (omal veidral moel) kalliks saanud seinakappi, Minu voodit..... See kõik saab kellegi teise omaks. Ilmselt uus omanik teeb sellest toast ja absoluutselt midagi muud. Ja seda ei saakski talle ju pahaks panna, sest praegune on Minu , aga siis teeb uus omanik sellest Tema toa.  "Sellest toast õhkab soojust. Isa on toa sulle Armastusega teinud!" Nii ütles mulle vanaema, kui ta tagasi võrru läks (kui mina Tallinnas elasin, siis tema käis emale seltsiks nii kodus kui metsas ja sellel ajal elas minu toas). Minu tuba on ka naljakas kombel ainuke, kus kõik külalised tahavad ja saavad hästi magada.  

Nii ma siin kirjutan ja heietan, pisarad silmis, aga see ongi Elu, mu kallid! :') 

Oma asju sorteerides leidsin ka ühe kirjakese, mille eelmise aasta septembris kirjutasin ühele noormehele, kes aitas mind välja sellest mustast august, kuhu olin kukkunud. Hämmastav, kui siiralt ja armsalt olen osanud oma tundeid ja tänu väljendada... võimatu oli seda kirja lugeda ilma muigeta näol. Positiivne, väga positiivne. 
*** 


 

Friday, August 26, 2011

Täna hommikul ärgates tabas mind ängistus - kõik on liiga tavaline..liiga üksluine. Ilmselgelt miski peab muutuma. Küsimusmärgi tõstatab ainult see tegur, mis muudaks mu igapäevased toimetused asjalikumaks ning vähem üksluisemaks...? Tunnen igatsust loomingulise tüdruku järele. Jah... just loomingulisusest ongi hetkel puudust.
Peale voodis lesimisist (pean ära mainima, et võrratu on ärgata, kui hommikupäike paitab su silmi, nina, põski, huuli, kaela, õlgu .... ) otsustasin, et tuleb end kokku võtta ja tänasest alustada taaskord asjaliku inimesena. Muidugi, eks see asjalikkus torka kõige rohkem ikka silma pakkimise ja koristamise näol. Ja nüüd tekib meil küsimus: Kuna ma lõpuks ära kolin? Seda vastust ma teile kindlalt öelda ei oska. Jah, pean tunnistama, et sellega läheb veel aega (nagu see tuleks teile üllatusena). Kurvaks teeb mind asjaolu juures aga see, et inimestel pole meisse usku. Kas teate,see kolimine, eriti veel teise riiki, pole üldse kerge. Selleks, et meie laevale astumine ja mere ületamine saaks täielikult alguse, peame esmalt midagigi maha müüma, kas mõna meie maja või maatüki... Aga siinkohal tahaksin siiralt tänada neid, kellel on meisse vähegi usku :).  Tagasi peateema juurde. Tõmbasin endale siis selga suvalised koduriided ja sättisin end alla teed jooma... teepeal märkasin raamaturiiulit, mis tundus kuidagi erakordselt kutsuv. ja nüüd siin ma siis istun... blogin ja samaaegselt lehitsen Lev Tolstoi romaani "Sõda ja Rahu".  Naljakas, kuidas peale kooli ihkame kõike seda teha, milleks kooliajal oleks ilmselt jõuväel sunnitud meid tegema...

 Seega nüüd ongi minu eesmärgiks päevast vähemalt veerandike pühendada ainult endale :
1. mediteerides
2. lugedes
3. küpsetades
Lets see how long I will manage to live like that :) Siiralt loodan, et jõuan kaugemale, kui lihtsalt rahustavast ja harivast elulaadist unistamine. Hoidke mulle pöidlaid ja varbaid ! :)

Ja jumalaeest, soovitan teile Hurts'i albumit Happiness. Ikka veel lummatud..

Thursday, August 25, 2011

"How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.."  



Minu viimasest postitusest on möödunud piisavalt kaua aega, et juba mõlgutata mõtteid , kas minust enam üldse midagi lugeda saab. Täna otsustasin viimsed ajuriismed kokku korjata ja pisut sõrmi klaviatuuril tantsiskleda lasta - eks näis, mis sellest välja tuleb.
Avastasin enda jaoks veranda võlud. Seda eriti just öösel, kui tähed taevas säravad ja müstilised loomakesed/linnukesed pimeduses häälitsevad. Rahustav. Lisaks lihtsalt looduse nautimisele, oleme tüdrukutega harrastama hakanud õhtust filmivaatamist ( koos teetassi ja koogiga). Alustasime vapralt küll pisut hirmutavamate filmidega, kuid siiski, et ööd mööduksid rahulikumalt, siis naudime rohkem komöödiaid ja romantilisi filme.
Hetkel vaatame Tiinaga Kuhjavere Külateatrite festivali etenduste videosid, mida isa kokku monteerib. Meie oleme justkui kontrollkomisjon. Harime end kultuurselt... mina mõnda etendust juba teist korda, kuid sellegipoolest pole kvaliteet kuhugile kadunud (no kuhu ta saigi kaduda, kui ta jäädvustati nii nagu mina teda nägin juba esimesel korral).
Kõik alustavad vaikselt uut kooliaastat. See teeb mind meeletult kadedaks, sest olen just üks neist nohikutest, kes tahaks 1.septembril kooliteed alustada ja konspekteerida ning kiruda, kuidas üldse õppida ei taha. Jah... nüüd küll on see 1.september hoopis teise tähendusega ja ka kool on nüüd ju ülikool ... Taaskord jõuan omadega selle igivana teema juurde : Me oleme nii kuradima suureks kasvanud. Vaikselt sirutame oma tiivakesi ja teeme esimesi tutvumislende, et pesast välja kolida.  Eks kõigel tule oma aeg ja koht ning ma loodan, et meil kõigil  - pisikestel mudilastel, läheb kõik hästi :)

*Muideks, kallis Kätlin, kui sa mu blogi loed, siis tea, et ma mõtlen sinust hästi palju ja ootan sind endale ikka küllaaaa! :))


Sunday, August 7, 2011

Weekend at Roosta



On meie esimene öö siin Roostal . Kell on 02.44 öösel (või siis varahommikul....) ja meie naudime muusikat ja mõnusat seltskonda. Minu vastsas istuvad kaks noormeest, kel käes kitarrid ning laulavad. Lausa lust õhtu, mis muud.
Täna algas Eesti Külade Maapäev 2011, mis leiab aset Roosta puhkekülas, Läänemaal. Segadust ja konflikte on küll praeguseks juba omajagu olnud, aga ma arvan, et sellised soojad õhtud korvavad kõik :). Muideks tegutsen ise siin vabatahtliku tõlgina ning üritus kestab pühapäevani.
jne.
Aga jah... mind vaevad absoluutne lennukuse nappus ja kohe üldse ei oska kirjutada midagi asjalikku...

***
On pühapäev, 7.august ning kõik pakivad oma asju ja jätavad hüvasti... Maapäev on jõudnud oma võiduka lõpuni. See nädalavahetus on olnud täis meeletuid tegevus, pingeid, naeru, uute tutvuste soetamist jne. VÕIMAS!

****

Eile oli küllaltki põnev päev. Olin tõlgiks kahele noormehele - üks oli poolakas (Lukas) ja teine ukrainlane (Petro) . Väga vahvad kutid. Päeva jooksul sõbrunesime Petro ja teiste ukrainlastega rohkem ning õhtul juba jõimee koos Ukraina viina ja ajasime juttu. Teadsin, et Valerja (edaspidi Vallu ) on Ukrainast pärit ning laupäeva õhtul kuulis ta, et Maapäevast võtavad osa ukrainlased. Ta üritas neid ka leida, kuid sellel õhtul kahjuks suhtlema ei jõudnud. Kuid eile võtsin ta endaga kaasa ja läksime koos ning mul on Siiralt hea meel , et ta terve õhtu minuga oli ning  tõlkis mulle mõningaid asju, mida ilmselt ukrainlased ise mulle poleks öelnud... ehk siis asju, mida mina ei oleks pidanud kuulma. Veider, kuidas alkohol muudab inimesi nii hirmutavaks. Seega jah, õhtu lõppes sellega, et mind taheti Ukrainasse kaasa võtta ja Petrole naiseks panna (märgin siinkohal ära, et tegelikult oli noormehel juba naine olemas :D ). Aga jah, mis seal ikka. Hirmus oli natuke, aga mind ümbritses minu enda isiklik julgestusmeeskond. Aitäh! Nii ma siis liikusin õhtul lällariga (loe: raadiosaatja) ringi ning sai poistega kokku lepitud, et kui midagi kahtlast toimub, kui olen üksi, siis annan kohe teada, kus viibin, ning vennakesed tulevad kohe kohale.


****  Vennad turvamehed piiluvad tüdrukuid ***

Tuesday, August 2, 2011

Ja sulab alati... esimene lumi alasti....

Jah. Tööl olen - nagu see viimasel ajal suurem üllatus oleks. Aga sellegipoolest. Tuju on null ja tahaks juba ära koju. 6 tundi ja 50 minutit veel. Anna palun kannatust, et see aeg üle elada!?!

Viimased päevad on küllaltki tegusad olnud. Pühapäevaõhtul leidis aset kauaoodatud Italian night - Kaarli tegi meile pastat ja pärast vaatasime filmi nimega "Dorian Gray". Siiri ja Mats muidugi filmi lõpuni ekraani taga ei püsinud ja kadusid suisa 45 minutiks ära. Anname seekord veel selle tembu andeks! ;)
Kui film läbi sai, mõtlesime Kaarliga, et vaataks ka "Hall Pass" ära. Mõeldud tehtud. Filmi vaatamine lõppes nelja aegu , aga und kuidagi ei tahtnud tulla, siis rääkisime lihtsalt maast ja ilmast. Ilmselgelt vajusid Siiri ja Mats ära ning nii olimegi meie vapralt üleval ja arutasime maailma asju. Väga vahva oli - mulle meeldib kuulata teiste mõttemaailmast ja eludest.
Nüüd elan enamusasjast Kristini juures. Ta ise läks maale ja mina olen kodu ja kassi valvur :) Armas kräu on tal (ilmselgelt olen unustanud välja uurida, mis on kiisu nimi, aga hüüdnimi on tal kindlasti kräu :D)

Jah. vot. Nii ma siis elangi... Igatsen teid! :*