Monday, September 5, 2011

"Conscience is the window of our spirit, evil is the curtain." Douglas Horton

Kõigepealt tahan Tiinat tänada laulusoovituse eest :)
Lady Antebellum - Just A Kiss  Me loves it ! Like riiili riiili  loves :) 

Töömutt sai ka aega, et natuke blogida.  Kusjuures veider on see, et praeguse kiire tempo juures suudan säilitada positiivse meeleolu - mitte, et mul selle vastu midagi oleks.
Täna tööl: tuleb kassasse vanem proua... Ikka juba väärikates aastates... pakun, et isegi midagi 80-ne kanti. Ta pani mind oma ostuga suisa terveks päevaks särama - dieetkuklid ja dieet coca . Nii armas :P
Täna olin esimest päeva kassas.... Julgen olla natuke egoistlik ja öelda, et algaja kohta päris hea. Kui muidugi välja jätta tõsiasi, et kaks kordavalesti raha tagasi andsin. Aga kliendiid ise õnneks märkasid mu viga ja olid väga mõiistlikud ja chillid - au ja kummardus neile kannatlikkuse eest!
Tunne on hea ja tuju on mega. Loodan, et homne õhtu tuleb kah tšill! . Hommikul tööle ja hiljem lähen Küllikile (Tartusse) külla ning õhtul Comedy Estoniat Wildesse kuulama. Üle pika aja saab jälle komöödiat - wuhuuuu! .... Vot, egas' midagi. Tuleb hakata vaikselt otsi kokku tõmbama ja voodi poole sättima. Et ei korduks tänast insitenti - magasin sisse... Shame on me, I know.
Ps. Sirts, kui seda loed, siis tea, et Armastan Sind väga palju ja igatsen! Loodan, et oled õnnelik! Luban, et varsti näeme, mu pisike marakratt! :*

Love You guys! 
Xo.

Sunday, September 4, 2011

Eile tööl : Vaatasin mingi hetk uksest välja ja märkasin, et vihma sajab. See polnud lihtsalt õrn seenevihmake vaid ikka korralik paduvihm - kallas nagu ämbrist. Ja just sellel hetkel hakkas raadiost mängima laul " Depressiivsed Eesti väikelinnad". See lugu oli justkui täpp "i" peal, ning kui ma muidu HU fänn ei ole, siis sellest hetkest hakkas kõnealune laul täitsa meeldima (kahtlen, et ülejäänud HU laulud niiväga muljet avaldavad).

Friday, September 2, 2011

***

Elul jooksul tekivad meie teele erinevad takistused - mõned neist kergemad, mõned aga tunduvad praktiliselt ületamatud, kuid siira armastuse ja toetavate lähedaste abil on kõik võimalik.
Tihtipeale kurdame, kui raske on elu. Kuidas meile tehakse liiga ja meie, ainult meie, oleme kannatajad. Nägemata sama probleemi teise osapoole vaatenurgast. Samas arvan, et alati ei saa mõelda: kellelgi kuskil maailmaotsas on halvem, et me ei tohiks nutta (ja ehk pisut ka viriseda). Me kõik oleme inimesed ja meil on õigus omada tundeid - valada pisarad ning tunda puhast õnne... Meie kõigi elud on erinevad ja ükski probleem ei  pruugi olla täpselt ühte moodi.
Mõnesmõttes teeb mind aga kurvaks see, kuidas nii paljud inimesed saadavad oma päevi mööda tühjade asjade pärast virisedes, märkamata seda õnne, mis neile on antud.
Arvan, et meil kõigil on nüüd aeg minna peegli ette, vaadata end, puudutada oma nägu, hingata sügavalt sisse ja öelda: Ma armastan end ja maailma, milles elan! ...
Ilmselt nii mõnigi pessimist ütleks nüüd, millise naiivse teismelisest tütarlapse jutuga on tegu. Et maailm ei saagi ja ei peagi olema nii lilleline ning , et minu vaatevinkel ehk liigagi roosa on. Kuid, kas pigem elada elu läbi positiivsuse ja üritada seda edasi kanda ka teistesse või siis mossitada ja kiruda maailma allakäiku?!?

Ja nüüd tekib küsimus: Marian, millest selline emotsionaalsus?
 Tutvusin just ühe paari looga. "Australian story: Love and other drugs". See on lugu Samist ja Sallyst, kelle viimased kuud ei ole olnud just meelakkumine.  Selle video mõte ei ole just otseselt seotud minu postitusega, kuid kahtlemata paneb see mõtlema ja näitab, et kõik raskused on ületatavad, kui ainult uskuda ja tegutseda (sest ainult unistamisega kaugele ei jõua).
PS! See lugu on küllaltki emotsionaalne - just for you to know! (:
Sellel leheküljel on kaks youtube videot (üks lugu poolitatud kahte aknasse). Kes soovib, see tutvugu -->
http://www.bleikt.is/lesa/fallegastaastarsagaiheimimyndband
 ***
Täna olen suhteliselt varajane preili. Ärkasin kuuest, lamasin tunnikese voodis ning 7 aegu äratasin väikevenna, sest tema, õnnelik poiss (seda öeldes mõtlen seda siiralt), pidi kooli minema. Sõin koos temaga hommikust ning meiega liitus ka Tiina. Tegin neiule soengu ja saatsin noored kooli. Kuna mul oli uni juba läinud, siis otsustasin, et võiks pisut oma meelt filmiga lahutada. Selleks puhuks valisin midagi romantilist : "When in Rome" . Hea film! Piisavalt romantiline ning ka piisavalt humoorikas. Soovitan!
Filmi lõputiitrite ajal tutvusin lauluga "Something beautiful" NeedToBreathe (andke andeks kui bändi nime mööda kirjutasin) esituses. ..."'Cause I just want something beautiful to touch me..." Mõnuuuus!
http://www.youtube.com/watch?v=w_l8GZSslPA
Nädalavahetuse veedan tööl, tänan küsimast... seega ilmselt suhteliselt sossu olen omadega ja väga siiakanti ei jõua ( I know you are wondering when will I be back).

Kohtumiseni,
XoX.