Monday, July 25, 2011

" When I get lonely these days, I think: So be lonely, Liz. Learn your way around loneliness. Make a map of it. Sit with it, for once in your life. Welcome to the human experience. But never again use another person's body or emotions as a scratching post for your own unfulfilled yearnings."

"EAT. PRAY. LOVE" , Elizabeth Gilbert


Taaskord askeldan töömaastikul. Jeeei (ja nüüd loe seda vääga iroonolise häälega). Hommikul pöörane - vaja tegeleda lastekeskuse avamisega, kui juba on toodud hoiule kaks vene tirtsu. Üks pisike oskas natuke eesti keelt ja sellest tulenevalt oli ka natuke kergem. Aga selle-eest nad nutsid taga oma emasid.... ja üldse mitte vähe! Siis soovis keegi bronni teha - mul laps samal ajal kõrval röökimas (otseloomulikult küsisin ma helistaja numbri ja helistasin hiljem tagasi). Lapsed nutsid enamvähem sama kaua, kuni neile emad järgi tulid. Kui vanemad oleksid paar minutit hiljem tulnud, siis ilmselt oleksin ise nutma hakanud juba - milline tossike, ma tean. Hetkel on kõik rahulik. Sain isegi oma hommikusöögi söödud... pool üks... pigem vist siis lõuna juba. Kahju Kätust, kes peab kodus lastega jaurama, sest eile oli tema nukratest silmadest selgelt näha, et ta on sellest juba väsinud :/ . Aga iga kord, kui ta on minuga kahekesi, siis ma üritan anda endast parimat, et tal oleks ikka natukenegi lõbus ja samas, et ta saaks ka puhata! Loodan, et on ikka natukenegi kasu.
*Kolmapäeva õhtul/öösel üritan maale minna. Eks näis - tegelikult mul ju bussiraha ei ole, aga loodan, et emmel ja issil on mulle laenata :P . Loodan ka, et ikka saan transpordi endale Tartusse järgi, et ikka koju kah saaks... eks näis, aega on selle kiire asjaga...

Tegelikult tahaksin koju... oma voodisse... oma lõhnade sisse. Ma ei tea, kas olen seda juba maininud, aga vanaema kolis mõneks ajaks meie juurde ja ta paigutati minu tuppa. Seega, isegi, kui koju saan, siis päris oma voodisse ei saa. Aga see mind ei morjenda - olen ikkagi rõõmus, sest saan oma perega natuke aega veeta ja nendega plaani pidada. Ja loomulikult pean taaskord tegelema ka pakkimisega, sest pole veel sellega ühelepoole saanud. Ehk selle käiguga õnnestub.

Ja nüüd pisut positiivsust kaa ikka. Soovitan teil vaadata multikat : "Gnomeo & Juliet".  Tuli meil siis paar päeva tagasi Kätuga jälle idee, et võiks mingit filmi vaadata, aga ei, allalaadimine ei tahtnud miski pärast õnnestuda. Näiteks üritasime tõmmata filmi "Vesi
elevantidele", kuid see ei hakanud millegi pärast laadima. Kurb. Aga siis avastasime selle multika ja tegime natuke taustauuringut youtubes, et kas tasub ka vaadata ning tutvustus tundus huvitav ja nii me siis otsustasime, et katsetaks. Oh imet -hakkaski allalaadima. Õhtuks oli meil multikas olemas ning olles juba natuke filmiga tutvunud, mõistsime, et tegu on superlaheda joonisfilmiga. Muideks tegelasteks on ajakujukesed - portselanist. Humoorikas ja romantiline! SOOVITAN ;))

Sunday, July 24, 2011

...Bel far niente...

The beauty of doing nothing... Tegelikult asjad nii lillelised nüüd kah ei ole, et jalad täitsa seinapeale asetada ja siis lihtsalt olla. Aga samas ei tunne ka oma õlgadel sellist ahistavat koormust nagu tavaliselt. Olen lastekeskuses Sirtsul abiks - siin on üpriski rahulik, sellest tulenevalt oleme me mõlemad end mugavalt sättinud arvutite taha ja jälgime meid ümbritsevat maailma meeldiva rahuga.
*Täna lahkusid hotellist kaks armsat Rootsist pärit poissi (koos oma vanematega muidugi). Kuna Sirts oli hommikust peale tööl, siis avanes tal ka võimalus põnnide ja vanematega ka hüvasti jätta. Õigemini nad ise tulid seda tegema. Olen siiralt õnnetu, et mul ei avanenud võimalust samuti hüvasti jätta. Loodan, et neil läheb elus kõik ikka hästi!
*Seoses Norrat tabanud tragöödiaga süütasime tüdrukutega ka lastekeskuses küünlad ja panime küünalde juurde kirjakese, millel seisab kolmes keeles (norra, inglise ja eesti) : Oleme mõtetes Norraga!. Minu arust on see väga südamlik ja armas tegu.
*Tahaksin teha midagi uut. Viimasel ajal vaevab mind tunne, et miski/keski oleks justkui puudu. Pean leidma aega enda jaoks, et mõelda ja kaaluda, mis teeks mind õnnelikuks ja mida ma tõeliselt hetkel sooviksin.
*Sain just võrratu kirja oma südamesõbrannalt Küllikilt. Sellel tüdrukul on super anne joonistamises. Ja kui ma juba kiidan, siis kohe kindlasti asja eest! :) Palusin teda, et ta kavandaks mulle pruutneitsi kleiti Gerdi ja Kaia pulmade jaoks. Ja tulemus - sain 6 kleidi kavandi ja ma olen justkui 7-ndas taevas ja ei jõua ära oodata, et juba saaksin riiet ostma minna ja kleiti õmblema hakata. Vaimustunud!

Thursday, July 21, 2011

....Ära peatu, hoogu juurde anna veel.. Peagi veatu algus uus Sind ootab ees!

Jah.... Eile sõime kõik koos romantiliselt õhtust. Sõime pizzat ja pitsa ääred olid krõbedad. Maitses hea... Ühel hetkel tundsin, et mingi maru tugev tükk on vastu iget ja torgib... Pisikese inventuuri järel avastasin, et - oh üllatust, minu üks hammas lagunes ära. Põhimõtteliselt on pool lahti. Üritasin eile minna hambaarsti juurde, et aega kinni panna, aga vastuvõtt oli kinni ja nüüd ootangi, millal jaole saada, et end piinata lasta. Kohutav, kui hirmsasti tegelikult kikutohtreid kardan ja minu puhul oli väga suureks sammuks juba nii kiirelt reageerida ja täna vabatahtlikult vastuvõtule aega minna panema. Ja siis läks niiviisi vussi :(
Aga mis seal ikka, üritan uuesti :).
Õhtul (eile siis) käisime Kätliniga rullitamas ja tõukerattaga sõitmas... Kätu rullitas ja mina tõukasin. Mulle meeldib selle neiuga väljas hangida, sest, kuigi oleme sugulased, tunneme me üksteist veel nii vähe. Väga taibukas, armas ja positiivne tüdruk! Peale väljas käimist panime pisikesed piigad tuttu ja hakkasime lasanjet tegema. Hiljem, kui kõhud täis, sättisime end mugavalt siiri voodile ja alustasime filmiõhtuga.


Taaskord võin teile soojalt soovitada filmi "Poiss triibulises pidžaamas" . Tõsiselt kaasahaarav ja mõtlemapanev film.  Lugu räägib poisist, kes on sõduri poeb. Isa on üks asjapulk juutide koonduslaagris. Nad kolivad perega Berliini , sest isa töökohustused seda nõuavad. Poiss satub ühel päeval koonduslaagri lähedale ja avastab teiseltpoolt aeda poisi, kes on sama vana, kui tema (8.aastane). Võõras poiss teiseltpoolt on imelikul kombel riietatud pidžaamasse ning ta pole ammu süüa saanud. Poistest saavad head sõbrad. Mis juhtub edasi, seda vaadake juba filmist. Kindlasti pole tegu ajaraiskamisega!

****
"Öeldakse, et HEADEL SÕPRADEL võib olla aegu, kui nad ei räägi omavahel. Siiski, sõprussuhe ei unune ealeski. Kohtudes on need sõbrad nagu oleks näinud viimati eile, hoolimata sellest, kui kaua pole näinud või kui kaugel nad teineteisest elavad."
Paar päeva tagasi avastasin Facebookist armsa sõnumi. See oli ühelt tütarlapselt, kellega olema nüüdseks juba kaugeks jäänud. Sellegipoolest, et suhted on külmaks jäänud lugesin kirja õnnepisarad silmas ja liblikad kõhus. Olen endiselt väga meelitatud ja õnnelik, et just Tema mulle selle kirja saatis, sest ise olin selleks juba piisavalt arg. Kartsin lihtsalt, et ma ei ole tema jaoks "hea" ja parem oleks, kui hoiaksin temast eemale - et vältida konflikte.. Jah... Nii ma ka tegin. Eks aegajalt avastasin end (ja avastan ka nüüd) vaatamas pilte ajast, mil me olime lahutamatud ja õnnelikud. Ma usun, et me oleme ka praegu omamoodi õnnelikud, sest meid ümbritsevad inimesed, kes meid armastavad! Ja ma siiralt loodan, et ka tema on õnnelik. Veel rohkem loodan, et meist saaksid jälle sõbrad, kes üksteist usaldavad ja kes naudivad üksteise olemasolu. Loodan, et me kohtume veel enne mu ära kolimist ja mis põhiline : loodan, et kohtume ka siis, kui Rootsis elan. Sest ma ju tõesti Armastan ja Hoolin!

Tuesday, July 19, 2011

Möödas on väga tegus nädalavahetus ning alguse on saanud veel pöörasem ja tegusam nädal - suure TÖÖ tähe all. Blah. Uni on ja tahaks tagasi maale oma tüdrukute juurde...
Laupäeval oli Kaia tüdrukuteõhtu. Päeva algas Mari vanaema juures küpsetamisega... Kaia küpsetas seega - tegi meile õhtuks lasanje valmis ja muffinid (neid pidi ta hiljem vanalinnas müüma). Mainin igaks juhuks juurde veel, et kogu see trall leidis ased Tartus :). Kui korteris said toimetused tehtud, algas meie teekond - bussiga linna ja siis raekojaplatsi muffineid müüma. Algus oli üpriski konarlik, kuid pisut harjutamist ja siis läks asi juba rõõmsamaks. Oma esimese muffini müüs mu kallis (tulevane) sister-in-law härra Mart Sanderile - VINGE! .  Raekojaplatsis lõbustas meie päevastaar möödujaid veel ka lauldes Musta Kassi Tangot... ruuporisse.... Hiljem läksime kohvikusse sööma ja seejärel viisime Kaia, tüdrukul silmad kinni kaetud, Dorpatisse massaaši ja seejärel kõik koos soolakambrisse lõõgastuma... Ilmselgelt oli rahulikult lesimine Marile vastukarva ja nii ta siis lõbustas meid oma rahutu oleku ja naljadega. Tegusast päevast ei jäänud välja ka pildistamine stuudios, mis oli väga funn. Päevale linnas pani korraliku punkti limusiinisõit.  Õhtu lõppes Mari korteris veini,muusika,mängude ja mõnusa seltskonnaga - loved it!

Wednesday, July 13, 2011

"The mystery of existence is the connection between our faults and our misfortunes." Madame de Stael

Ei teagi kohe, kust alustada. Pea on tulvil erinevatest mõtetest ja emotsioonidest.

Viimasel ajal on kiire olnud. Käed-jalad tegemisi täis, kuid kohe kindlasti ei tähenda see, et olen unustanud nautida seda, mis mulle on antud - Minu elu! :).
Imestan, kui paljud teismelised annavad käest võimaluse olla noor ja nautida lapsepõlve.Nende jaoks tunduvad hoopis ahvatlevamad alkohol ja tubakatooted. Kurb on , kui see habras olevus ei mõista, millist kahju ta endale teeb. Jah... eks nii mõnigi mõtleb nüüd, et mis mina siin ikka räägin - isegi ju tarbin alkoholi ja olin suitsetaja.... Aga kusjuures suitsetama hakkasin ma täisealisena ja nüüdseks töötan juba selle kallal, et see oleks minevik. Alkoholiga puutusin seevastu esimest korda korralikult kokku alles 17aastaselt klassiõe sünnipäeval. Kas tõesti on ajad nende väheste aastatega nii palju muutunud, et 13 aastaste noorte puhul on normaalne meelemürkide tarvitamine? Kas niiviisi näebki välja elu nautimine ja sellest mõnu tundmine? Kallis teismeline - vaata peeglisse.... kas sa tahad, et sinu väike vend/õde (kellele peaksid eeskujuks olema) astuks paari aasta pärast sinu kingadesse? Julgen kahelda. Siinkohal pean taaskord ära märkima selle, kui tänulik olen oma kallitele vanematele, et nad on minust kasvatanud neiu, kes olen praegu! Armastan ja Austan Teid selle eest!

Jah. Sain end nüüd natukene välja elada.
Eile oli üpriski huvitav õhtu. Tuli maalt sõber öömajale. Kuna toas lärmata ei tahtnud, siis läksime maja taha muulile istuma ja mere kohinat kuulama. Ühel hetkel algas äikesetorm, mis küll esialgu päris meie kohal ei olnud. Seega sai meile osaks võimalus jälgida taeva sähvimist ja piksenoolte tantsimist Tallinna kohal. ÜLIVÕIMAS! Ühel hetkel kadus linnas lausa vool ära - nii 30 või 40 sekundiks... kõik peale merel seilavate laevade oli pime...  Ilus oli. Kuid siiski päris tervet ööd me muulil ei veetnud, sest äike jõudis ka meieni ning pidime vihma saatel tuppa lippama. Hommikul meediakanaleid uurides sain teada, et tegu oli päris tugeva tormiga ja nii mõneski Eestimaa paigas toimus laastamistöid. Pisike killuke ilu justkui kadus nüüd ära.
Täna käisime linnas ja sellel samal sõbral (kellega käisin muuli peal istumas) õnnestus ilma piletita sõitmisega vahele jääda - vaeseke! Nii siis ootasime Matsi ja Siiriga päris 1 tund ja 45 minutit  noormeest ning seejärel, kui meie MUPOpantvang oli vabadusse pääsenud, läksime vanalinna vesipiibukohvikusse lebotama. Taaskord selline kvaliteetaeg sõpradega :).
Õhtul saabusin kallisse (Viimsi)kodusse aga sootuks üksi. Sõber sõitis tagasi maale ja Siiri läks Matsi juurde ööseks. See vaikus oli isegi natuke nukker, kuid samas olen liialt väsinud jutuvadinast, et mitte rahu ja vaikuse üle rõõmustada.


Otsustasin end kultuuriliselt harida ja vaadata ära sellise filmi nagu Dorian Gray. Pean mainima, et olen lummatud. Lummatud sellest filmist ja lummatud Ben Barnes'ist. Taaskord film, mida kõigile soovitan!

"There's no shame in pleasure. Man just wants to be happy. But society wants him to be good. And when he's good, he's rarely happy. But when he's happy, he's always good."

Friday, July 8, 2011

“Follow your dreams,quit your job, drop out of school, tell your boyfriend that he’s lousy and walk out the door. This is your time…this is your life.Dream as big as you want to.It’s the cheapest thing you’ll ever do. Wake up tomorrow and live your fucking dreams no matter what.” .- Jared Leto.

Milline huvitava algusega päev. Tegelikult ei saagi seda veel niiväga päevaks nimetada - pigem hommikupoolik. Hilinesin tööle... natuke alla poole tunni. Tööle jõudes olin näost tulipunane ja otseloomulikult näol sätendasid higipärlid - isn't it lovely.?! Muidugi oli alguses tööd kui palju, aga nüüd on kõik jälle vaikne ja rahulik.






Eile vaatasime Matise ja Siiriga filmi Green Street Hooligans. Uuuh, vaieldamatult lemmikfilm kohe kindlasti. Film räägib Briti jalgpalli fännidest ja erinevate (fännidest moodustunud) gruppide kokkupõrgetest. Peaosades on Elijah Wood ja Charlie Hunnam. Ainus võibolla (natuke) paha asi selle filmi juures on see, et peale selle vaatamist tuleb maru mehine tunne peale ja peab endale meelde tuletama, et olen siiski pisike ja õrn neiukene. (Yeah right!)   Kuid siiski - ARMASTAN seda filmi ! Kes veel ei ole vaadanud seda, siis kindlasti tehke seda ;)

Kõht on täis ja miil om häää. Võrrratuuuu!
Jah. Õhtu võttis sootuks positiivsema pöörde ja võin lausa öelda, et uinun naeratus näol - what a lucky girl!:)
Peale tööd suundusime marsapeatusse ja Siiri kohtas seal oma teismeea sõpra. Pean ikka ära mainima, kui kena noormehega tegu oli - VÄGAA! Ja , oi, kui hästi ta lõhnas. Lihtsalt võrratu. Lisaks heale välimusele on tal ka lai silmaring ja oskus endast hea mulje jätta. Ahjaaa... Kas ma juba mainisin, et poiss on itaallane? Jahm... Aga sellegipoolest, EI, ma ei ole mingi armunud, lihtsalt taaskord vaimustunud, kui lahedaid inimesi maailmas leidub!
Õhtu möödus meil kokates - Mina, Siiri ja Mats. Kuldne kolmik xD
Tuju on endiselt hea ja tuleks voodisse ära pugeda, et homme eeskujulikult ikka tööl olla (mitte nagu täna - shame on me). Mats peab varakult tööle minema ja otsustasime Siiriga, et ajame kah koos Matsiga endalegi kargud alla ning teeme pisut hommikust sporti: rulluiskudega ja joostes. Ma tean, ma tean, ei ole vaja kiitma hakata!.

Jah, vot... Muideks, minu voodist ronis üks jubesuur mardikas välja. Ja nii saangi suunduda "rahuliku" südamega unemaale.

See positiivne Mannu on tagasiiiii!

XoXo.



Wednesday, July 6, 2011

Me just thinking on the time that I'm facing
Makes me wanna cry ....

Mossupossu on peal - väike piripiiga olen.
Tunnen, et olen kuidagi maru väsinud ja tahaksin magada. Magada, sest siis olen ma rahulik. Magada, sest siis jäetakse mind rahule. Millegi pärast tunnen, et minult tahetakse liiga palju. See liigne tähelepanu ajab mind oksele. Ma ei taha ja ei tea, mida teha. Kohutavalt hea meel on, et mul on super elukaaslane ja tõsimeeli on mul temaga koos kergem! 
Igatsen maale!
Positiivne on see, et juba laupäevahommikul pürstin kodu poole - ooo happy day :).
Tuleb taaskord selline kiire nädalavahetus, sest tegemist on palju : peab kolimiseks asju vaikselt pakkima hakkama, kahel klassivennal on sünnipäevad ja ilmselgelt tahaks ka pere ja sõpradega koos aega veeta.
Varsti on palgapäev. Loodan, et saan teoks teha oma unistuse ja osta džjembe trumm - atleast I'll try to give my best.

Tuli igatsus lume järgi. Ma tean, tuleks nautida suve... ja ma naudin kaa... lihtsalt tahaks hommikul tööle tulles tunda külma õhku, kanda kevade algul valmis saanud mantlit ja kusjuures tahaks isegi kelgutada,uisutada ja suusatada. Sellele igatsusele mõtlemine teeb ming mingil veidral moel rõõmsamaks - see tuletab mulle meelde, et varem või hiljem saab kõik korda (meeldivam oleks siiski, et varem, aga ma ei pirtsuta).




*Varsti näemeee :*

 Ps! Tiina, sinu fännid ootavad järjekat - just you know. But there's no rush. ;) 

Monday, July 4, 2011


I've never been afraid of the highest heights
Or afraid of flying now
I've never been afraid of the wildest fights
Not afraid of dying
But now I want off this ride cuz your scaring me and I don't like where were going
I need a new fun fair cuz your scaring me and I don't like where were going

*****
Ullalala. Suvi on jätkuvalt ustav seltsiline. Kuum päike, soe vesi, rand, jahutav tuul, mõnus seltskond. Mõõõ-nus... Eile oli Tauri ära saatmine - 5.juuli läheb ta ära sõjaväkke ja linnaloale saab alles umbes 2,5 kuu pärast. So long little boy :) Muidugi olin mina tööl. Kümnest kella üheksani. Noored (Siiri,Mats,Tauri ja Päärn) tulid mulle töölõppedes vastu ja läksime ühte pubisse istuma ning peale seda kodu lähedale muulile aega veetma... seltsik sõber Rumm... Taaskord oli seltskonnas kõige adekvaatsemaks neiu Marian - we all can be broud now ;) Nähes, et meie noor sõduripoiss enam ei kanna, otsustasin, et oleks õige aeg anda tuvikestele hingamisruumi ja Tauri koos Päärniga koju viia. Mõeldud tehtud. Ega suhteliselt siinkohal lõppes ka meie õhtu (kui välja jätta see auto, mis koduteel meie kõrval peatus ja reisijad meie poistega juttu puhuma hakkasid. Ja muidugi see tagaistmel istuv hiiiiiiiiglalsik noormees. Reaalselt Hiiglaslik!! ) .
Hommikul oli ühine lasanje söömine - Mina,Päärn,Siiri ja Mats. Maitsev oli.
Päeval kunagi läksime Kareli,Mario,Siiri ja Matsiga niisama Viimsi peale laiama.... Isver-susver, ma ei teagi, mitmes rannas/muulil me käisime - päris mõnes ikka . Aga vahva oli:)
Õhtul kohtasin oma kallist sõbrannat. Läksime temaga Haabneeme randa.... Või vähemalt plaan oli selline, kuid sattusime hoopis Spaasse ja seal meie õhtu ka lõppes .
Üpriski tegus päev.
Loen huviga Tiina plogis olevat järjejuttu minust. Naljakas on lugeda juttu, mis räägib sinust ja sinu tegemistest - I like it a lot!