Puhka rahus, kallis sõber!

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal
see polnud mu surm.

Nii hädiselt vaiksed ajad on minu mõttemaailma viimasel ajal tabanud - sellepärast pole mind siin juba pikemat aega näha olnud, pardon!

Oleme end nüüdseks ilusasti oma hubasesse tuppa sisse seadnud, tahaks veel peeglit ja patju põrandale, siis oleks kohe eriti vahva toakene :)
Vaikselt kohale hiilinud sügis on endaga kaasa toonud suures koguses väsimust ja kübekese stressi. Aga sellel mustal kujul mina end mõjutada ei lase - sügis on mõnusalt siiruviiruline ning see soe päikesenatukene, mis meid aeg-ajalt paitab, annab päris palju energiat.

Lugesin päris asjalikku artiklit, mis täitsa sobiks kohe siia konteksti: Tiina Jõgeda: Miks õnnetud õnnelikuks ei saa?

Püsige rõõmsad ja tulge täna vabaduseväljakule lõõritama,

Susie 

Istume Paulaga Nimeta baaris ja sööme pastat. Taustaks One Republic'u laul Good life. Võtan endale vabaduse mõelda möödunud nädalal kogetud rõõmupursete ja muude seikluste üle järele... Tänase õhtu eesmärgiks on sellest tohutust pasta portsust, mis mu ees taldrikul nii ahvatlevalt lebab, end lõhki süüa. This has gotta be a good life!

Ott Leplandi, The Sun'i ja Smilersi kontsert Rock Cafe's. Massiviisiline higistamine. Paula haigutab. Suure mõõduline onu lööb mulle küünarnukiga näkku - tema peaks küll ära maksustama juba puhtalt selle pärast.... Mingi neiu arvab, et on lahe tantsida oma kaenlaalused mulle näkku suunatud - kuhu ma ennast seganud olen? Ja see pole veel kõik, mingi fänn, kel suust tulevad laval möllava bändi laulusõnad.... ja koos sõnadega suurel hulgal sülge... otse minu peale...
Tanel on endiselt ilus... või siis ka mitte, tundub kuidagi liiga edev. Hääl oleks teda ka justkui alt vedanud, aga selle korvab väga ahvatlev (palja ülakehaga) trummar. Higipiisad langevalt palgelt pluusile... õhku ei ole.
Paula lausub väsinud pilguga :" Mind on täna juba nii palju katsutud, et nüüd ei taha vist tükk aega, et keegi näpiks!" ... Keegi padupurjus noormees kukub mulle otsa... Maksad 10 eurot, et end segi juua, kontserdi  ajal pahupidi silmadega ringi komberdada ja teiste elamust rikkuda - well done! Kuna vabu istumiskohti ei olnud, siis leidsime lõpuks Paulaga endale tuge garderoobi seinalt ja sinna end lahkumiseni ka parkisime...

Mjah, eks ma ole vist ikka rohkem simmani ja vabaõhukontsertite tütarlaps, aga sellegi poolest omamoodi elamus. Ja no muidugi Ott oli hea - erinevalt nendest feik staaridest oskab tema end ikkagi meeldivaks muuta ja tõesti teeb oma esituse nauditavaks. Nice.