Monday, August 27, 2012

Oli vägapikk öö – kartsin juba vaikselt, et sellel ööl ei tulegi lõppu, kuid kella viie aegu öösel siiski uinusin paarikümneks minutiks.
Pea oli mõtteid ohtralt täis: täna on see saatuslik päev, kui esimest korda sõidan Helsingi-Tallinna vahet... üksinda. Nagu väike laps vahin abitult ringi ning üritan oma kohta leida ja samal ajal järgmist plaani läbi mõelda. Asjad pakkisin juba eile ära, et selle tegevuse arvelt natukenegi kauem voodis olla, kuigi jah... samahästi oleks seda võinud ka öösel teha, kuna und ju ei olnud.
Natukene peale kella kuut hommikul (seda ütleb minud bioloogiline kell) äratas mind issi, et head teed soovida – nüüd me mõnda aega ju ei näe. Natukese aja möödudes tuli ka emme. Mõnes mõttes olen neile täitsa tänulik, et nad valisid hetke, mil olin unesegane ning liigseteks emotsioonideks veel mitte piisavalt reibas. Olgugi, et olen juba suur tüdruk, ei meeldi head aega ütlemised mulle mitte üks teps...
Kell 6.20 karjus meeleheitlikult äratuskell – on aeg väikevenna (kes pole enam nii väike) kooli saata.
Venna kooli saadetud, üritasin veel veidike tukkuda, kuid sellest ei tulnud enam midagi välja.... oli aeg oma uimane keha lõplikult voodist välja vedada, kohv hakkama panna ja dušši alla minna.. Üritasin ka mingit hommikusööki kokku vorpida – muna sisse lötsitud leib ja natuke vorstikuubikuid ja praetud kartulipuder kõrvale. Mitte just unistuste but well, kõhtu täitis ikka.
Teele asusime päris normaalse ajavaruga, vähemalt esialgu tundus nii. Helsingisse jõudes pöörasime valest kohast ära... ja siis uuesti.... ja kolmas kord veel. Ullike nagu ma olen, leian esmalt ikka igast äpardusest natuke huumorit. Pärast pikki vingerdusi jõudsime siiski sadamasse – jäin laevast maha... no ja oligi huumor mu näost pühitud..
Ma ei tea, mis see on, aga alati keerulisse situatsiooni sattudes tuleb nutu klimp vägisi kurku, sõnad ei tule enam välja ja pisarad vallutavad silmad. Pardonks, Siim, võisin su päris veidrasse olukorda panna! Ja ometigi ei olnud ma nii õnnetu ühti – tuleb lihtsalt hilisema laevaga nüüd minna.... ja veel raha maksta.....Win!
Lõpuks end natukene kogunud, ostsingi piltei järgmisele laevale, ütlesin Siimule moka otsast: „Okei“ ja nüüd istun sadamakohvikus ja ootan laevale pääsemist.
*Nüüd te ilmselt mõtlete: hüvastijätuks „Okei“.... Milline tainapea ütleb sellisel viisil head aega?!? Võin aeg-ajalt ikka päris geniaalne oma eneseväljenduse poolest olla....
Let’s see what Tallinn has for me!
XO.

“Life is never easy for those who dream.” Robert James Waller


 Sest, miski selles laulus niinii meeldib :)

Olen rahutu hingega - unistaja - mul on kombeks liiga sageli (kui palju on liiga sageli?) oma silmad sulgeda ja lihtsalt pageda mõtteis kuskile seljakotiga maailma avastama... Samas kui natukenegi lasen end reaalsusel tabada avastan end lõksust - ma sean oma unistustega oma hinge enda kehasse lõksu... 
Ehitan endale pilvelosse, tõusen kõrgele ning üsna pea tunnen end tugeva mütsatusega maad tabamas, sest reaalsuses ei ole kõik ju nii lihtne, et lihtsalt lähed ja jätad lähedased, kooli või töö... Või on? Ehk peaksingi lihtsalt vähem mõtlema, pakkima oma neli asja seljakotti ja alustama eesmärgita matka?... Ja taas langen uneilmasse ning mõtlen, kui kerge oleks lihtsalt kulgeda ja mitte millestki hoolida - näha ilma ja erinevaid inimesi, õppida tundma erinevaid kultuure. Kas see oleks egoistlik või endale võimaluse andmine? 

Jah, ma arvan, et olen lihtsalt püsimatu ja sean endale sellega lõkse. Tunnen, et sees sügeleb - tahaksin enda jaoks midagi suurt saavutada, aga ei ole enda jaoks kindlaid soove välja suutnud nuputada.
Olen taas oma vanas ringis tagasi - olen õnnelik, elu läheb nagu peab...või isegi kordi paremini kui julgeksin tahta, aga ometigi on midagi justkui puudu. Avastan end öösiti rahutult vähkremas ja mõtlemas, mida kõike nüüüüd ja kohe ära ei teeks. Aga miks ma siis ei tee!?!.... Ja nii see veider virrvarr minus möllab, kuni lõpuks varahommikul uinun ning alles järgmise päeva hommikul ärkan... Ehk algav kooliaasta toob minusse mingisuguse stabiilsuse ja samas seiklusi, mis aitaksid mind hingelise rahulolu saavutamisel.... Ahjaa, sain ju kooli sisse, alates 3.septembrist olen Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari esimakursuslane - päälinn hoia alt! (:

Tuesday, August 21, 2012

Oo, mu teatraalne Kuhjavere!

Hei, kallid sõbrad!


Minu tänane postitus on üles ehitatud sündmustele, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel*

Esmalt mainin väikse pisiasja - Jah, veetsin oma nädalavahetuse perega Viljandimaal, aga kahjuks nappis ajalist ressurssi, et ei jõudnudki seekord teieni, mu armsad.



18.08.2012 kell 4.20.   Öö on,  peale mitme tunnist sõitu olemegi jõudnud sihtkohta - Kuhjavere külla Tire talusse. Vean end vägisi autost välja, mõttega, et kohe saab madratsil magusasse unne suikuda. Väljas on mõnusalt jahe ja värske maa õhk - olen juba vaikselt unustanud, kui hea on öösel väljas olla... kõik on nii vaikne ja rahulik - mitte nagu meil seal koos põtradega (sellest seigast üle saamisega läheb veel aega). Pererahvas ise juba magab - usun, et eelnevad päevad on nende jaoks juba väga tegusad olnud ning ega ka järgnevad päevad väga ei halasta. Ettevõtliku pere rõõmud!
  Lesin väsinult madratsil ja mõtlen endamisi, kui kiirelt on viimased 12 kuud muutunud. Kuidas eelmisel aastal lahkusime siit samast talust pisarsilmi, kõhus veider igatsus, teadmata, mis elu meile toob... Ei teadnud siis keegi meist, kas uuel aastal teatritepäevadele jõuame. Aga tegelikult ei ole see elu midagi nii draagiline ja ükski kaugus pole nii suur, et ületada, peab lihtsalt tahtmist olema.... nii ma laskun paralleelreaalsusse, hinges segunenud väsimus ja rõõm tagasi olemise pärast.
  Hommik algab meie jaoks piinlikult hiljem, kui ülejäänud meeskonnale, justkui firmamärk. Krapsti voodist välja, välimus korda ja siis külaväljakule pildistama ja lihtsalt teatrit nautima. Ilm on nii ilus, pole tapvalt palav, aga samas päike on oma kiirtega piisavalt helge.
  Seekordne Külateatrite festival Kuhjaveres toimub juba kaheksandat aastat. Paljud trupid on juba ajapikku tuttavaks saanud ning nii mõnegi puhul tabab suur taasnägemise rõõm.... Algselt plaanisin, et blogipostitus saab näidenditel üles ehitatud, kuid siis avastasin end tobedast olukorrast - ma siiski ei ole sellel alal just kõige õigem inimene kritiseerima ja kiitma. Nii saangi teiega ainult jagada seda emotsiooni, mida need kaks päeva minus tekitasid.
   Sean end sisse esimesse ritta filmi meeskonna istekohtadele venna fotoaparaadiga, et endast targa piltniku mulje jätta. Vapralt elan etendustele kaasa ja kui algas päev naudinguda, siis pikapeale tabas väike väsimus ning tuleb sammud vahelduseks külaväljaku nurgas oleva grilli telgi poole seada, et pisut meeli turgutada. Nii mu päevake õhtusse veerebki - näidendid ja puhkepausid vaheldumisi.
  Õhtul algab kaua oodatud simman, minu esimene korralik välipidu sellel aastal - hurraaa! Ma ikka mõtlen ja imestan, kui palju rõõmu võib üks karglemine ja ringi möllamine pakkuda. Üks paganama hea viis endast negatiivse emotsiooni välja elamiseks... ja see tõesti aitab! Tantsupeo lõppedes seame sammud tagasi Tire tallu, et hommikuks välja puhata ja siis vapralt festivali teist päeva jätkata.
  Ilmselgelt ka teise päeva hommiku algab meie perekonna nooremate inimeste jaoks stiilselt hiljem. Poiste öö möödus suisa külaväljakul valvates - vaprad on nad meil küll! Kahjuks ilm enam nii hea ei ole, kui seda oli eelmisel päeval - vihma kallab ning tundub, et nendel kurbadel pilvedel ei tulegi lõppu.

  Vihmast hoolimata, jätkub teatrihuvilisi ka pühapäevaks. Eriti vinge on, et vaprad näitlejadki trotsisid paduvihma, ning oma etteaste vapralt, kuigi ise veest tilkudes, esitasid. Minu arust on nii tore, kui inimesed naudivad, mida nad teevad ning veel parem, kui nad saavad oma näidendi mõtet ja emotsiooni edukalt publikule edasi kanda. Igal aastal Kuhjaverre tagasi jõudes olen meeldivalt üllatunud, kuidas on jätkuvalt neid inimesi, kellele meeldib näidelda, kes viitsivad ennast argipäevast välja ajada ja ennast laval täiel rinnal nautida.
Ma usun, et ma ei liialda kui ütlen, et me kõik oleme tänulikud Kuhjavere vaprale külarahvale ja eriti suur kummardus Mukkide perekonnale, kes on alati seda meeletut rahvamassi soojade silmadega vastu võtmas! Kuhjavere on üks nendest vähestest Eestimaa paikadest, kuhu igal aastal pikisilmi naasmist ootan.
... On aeg jätta hüvasti ja hakata ootama järgmise 12 kuu möödumist, et siis taaskohtumise rõõmu tunda...
Jällenägemiseni!

Monday, August 6, 2012

Hei, mu armsad.

It's been a long time, huh.
Meeletult palju on käsil olnud koguaeg ning suuremat sorti loomelend on minust mööda liuelnud.

Siin ma siis istun, Gonsiori tänava soojas korteris, närvid krussis ja kõhus möllab sipelgate torm. Kell 12 ootab mind ees vestlus Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Kolledšis. Kandideerin Rahvusvahelise Eriala tasuta õppekohale. Hirm on meeletu. Või ei... tegelikult oleks hitm liiga suur sõna minu praeguste tunnete kohta - pigem valdab mind suur ärevus. Ärevus taas kooli minemise ees... Nii kange tahtmine on lihtsamat teed minna ning jätta vestlus vahele ja jääda sellesse eluetappi, kus ma praegu olen... keskharidusega noor, kes teeb töid, mida talle pakutakse ning ei nõua palju.  Aga kas olen tõesti nii vähest väärt? Kas ma ei tahagi näha, mis elul mulle varuks on?
Mind rahustab mõte, et tegelikult on hea, kui ma ikka katsetan ja kui siis kooli sisse ei saa, siis vähemalt andsin mina endast kõik, kuid nii ei pidanud lihtsalt minema. We'll see about that :)

Minu juulikuu oli väga teguderohke, ehk isegi võiks öelda, et seikluste ja katsumuste rohke. Aga see-eest üleni positiivne! Käisime kesk Soomes ühes talus maasikaid korjamas. Kui eelnevalt ikka räägiti, et me ise ei kujutagi ette, milline orjatöö meid ees ootab, siis kohale jõudes ootas meid meeldiv üllatus - kõik oli hoopis teisiti. Lisaks igapäevasele tööle, leidsime endas aega ja jaksu, et mööda kohalikke teid ringi rännates looduskaitsealasid ja muid vaatamisväärsusi avastada.

Nüüd kott vapralt õlale, motivatsioonikiri näppu ning kõrvaklapid kõrva ja siis sihiks Räägu 49 .
Wish me luck!

Love you!
Susie