Sest, miski selles laulus niinii meeldib :)
Ehitan endale pilvelosse, tõusen kõrgele ning üsna pea tunnen end tugeva mütsatusega maad tabamas, sest reaalsuses ei ole kõik ju nii lihtne, et lihtsalt lähed ja jätad lähedased, kooli või töö... Või on? Ehk peaksingi lihtsalt vähem mõtlema, pakkima oma neli asja seljakotti ja alustama eesmärgita matka?... Ja taas langen uneilmasse ning mõtlen, kui kerge oleks lihtsalt kulgeda ja mitte millestki hoolida - näha ilma ja erinevaid inimesi, õppida tundma erinevaid kultuure. Kas see oleks egoistlik või endale võimaluse andmine?
Jah, ma arvan, et olen lihtsalt püsimatu ja sean endale sellega lõkse. Tunnen, et sees sügeleb - tahaksin enda jaoks midagi suurt saavutada, aga ei ole enda jaoks kindlaid soove välja suutnud nuputada.
Olen taas oma vanas ringis tagasi - olen õnnelik, elu läheb nagu peab...või isegi kordi paremini kui julgeksin tahta, aga ometigi on midagi justkui puudu. Avastan end öösiti rahutult vähkremas ja mõtlemas, mida kõike nüüüüd ja kohe ära ei teeks. Aga miks ma siis ei tee!?!.... Ja nii see veider virrvarr minus möllab, kuni lõpuks varahommikul uinun ning alles järgmise päeva hommikul ärkan... Ehk algav kooliaasta toob minusse mingisuguse stabiilsuse ja samas seiklusi, mis aitaksid mind hingelise rahulolu saavutamisel.... Ahjaa, sain ju kooli sisse, alates 3.septembrist olen Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari esimakursuslane - päälinn hoia alt! (:
No comments:
Post a Comment