"Misteltoe", by Walter de la Mare

Sitting under the mistletoe
(Pale-green, fairy mistletoe),
One last candle burning low,
All the sleepy dancers gone,
Just one candle burning on,
Shadows lurking everywhere:
Some one came, and kissed me there.

Tired I was; my head would go
Nodding under the mistletoe
(Pale-green, fairy mistletoe),
No footsteps came, no voice, but only,
Just as I sat there, sleepy, lonely,
Stooped in the still and shadowy air
Lips unseen - and kissed me there.

La mia ispirazione

Ilusaid Pühi! :)

Dive For Dreams

By E.E. Cummings

dive for dreams
or a slogan my topple you
(trees are their roots
and wind is wind)

trust your heart
if the seas catch fire
(and live by love
though the stars walk backward)

honour the past
but welcome the future
(and dance your death
away at this wedding)

never mind a world
with its villains or heroes
(for god likes girls
and tomorrow and the earth)

*Me kõik teame, kui mõnus enesetunne on peale pesus käiku - värske lõhn ja siidine nahk, niisked juuksed ning siledad jalad. Lihtsalt võrratu. Tulled oma tuppa on hea võimalus puhtas pesus end kreemitada ning taustaks kuulata head muusikat. Ja ehk ka peput natuke kaasa nõksutada. Well what could feel better than that?!? :) KOSUTAV!

http://www.youtube.com/watch?v=4JipHEz53sU&feature=BFa&list=FLdjifXFbx9kZVCEPVUA4yHA&lf=mh_lolz

Õmblesime täna Kätlinile kokanduse tunni tarbeks põlle. Ilmselgelt polnud see mingi lihtne ülesanne ja sellega sai ikka oma jagu pusitud. Eks tuleb mõni teine päev seda edasi viimistleda, aga algvariandina sai Kätu selel hetkel oma kätte. 

Reedel tegin Tiinale üllatuse ja läksin üle pika aja taas Noortekale. Ah,et miks üle pika aja? Sest olen olnud enamus reeded tööl ja siis kahjuks ei jõua :( Aga see-eest oli seekordne noortekas üle prahi ning mul on vägaväga hea meel, et läksin. 

Oma teise blogisse (loverecicling) pole kahjuks jube pikemat aega mingit postitust suutnud teha. Pole nagu olnud mingit erilist loomelendu ja vanadest tegudest ei oska kah nagu mingi erilise säraga kirjutada. Kurb, aga loodame, et varsti see lennukus mind siiski tabab. 

Nüüd aga peaksin voodisse ära pugema, sest homme olen taas hommikuses vahetuses. Elame siis kõik koos puhkepäevade nimel, jeei!:)) Voodi on nii hea soe ja pehme . Mmmmm..

Ahjaaa... Olen nüüd ju ka pehmelt öeldes mustpea.... Värvisin juukseid. Peaks nagu olema moka pruun (või midagi taolist), aga tundub esmapilgul ikka pigem mustapoolne. Aga täitsa ilus. Mulle meeldib:)

PaiPai!

“Happiness is an attitude. We either make ourselves miserable, or happy and strong. The amount of work is the same.”

Francesca Reigler

Endalegi üllatuseks avastasin end taaskord bloggerist. Ärgem mõistkem mind valesti, see ei ole midagi halba. Väsitav tööpäev seljataga, aga kosutuseks on homme vaba päev - gotta llove that :) 

Mõeldes ülal oleval tsitaadile, siis tõesti olen sellega vägagi nõus. Just pean silmas seda, kuidas on võimalik oma emotsioone kontrollida ja ei saa öelda, et oled õnnetu ja väita, et sa seda ei taha olla. Kui inimene tõesti Ei Taha olla miserable ja õhtuti silmi peast nutta, siis ilmselgelt ta ka kontrollib oma emotsioone niipalju, et ta elu on rohkem lill. Muidugi alati ei saa kõik olla muretu ja värviline. Reaalsus seda ju ei ole.  

Olen üritanud endast anda parima, et emotsioone kontrollida nii palju, et vähemalt tööl suudaksin olla positiivne ja ergas. See aitab ka tööpäeva kiiremini mööda saata. Sellest lähtuvalt kutsuvad töökaaslased mind nüüd Rõõmupalliks. How ironic... Teisalt kodus aga tunnen, kuidas stress aina kasvab ja kasvab. Tunnen, et vajan (taas) midagi vaheldust pakkuvat. Aga mis see võiks olla!?! Mööduval laupäeval sõpradega olemine oli muidugi väga vahva, aga samas miski oli nagu puudu - ei tekkinud seda liblika tunnet..(Noh, teate küll. See tunne, kui õhtu on nii lahe olnud, et järgmisel päeval mööduvale mõeldes tekivad veel liblikad suurest heameelest)

Tervis kipub viimasel ajal tembutama. Jalad just kuidagi kehvaks jäänud ja valutavad. Ilmselt
on stervise halvenemine tingitud viimasel ajal rohkelt tööl olemisest.
 Muidugi ka temperatuuri muutus kaa teeb oma töö.

Aga vapralt edasi liikuda ja punnitada, siis küll tulevikus on ilusam elu. *.*

But still - Lets try to keep things smiley :')

Kohe kindlasti pean ära mainima, kui mega palju igatsen oma kullakallist muusat pealinnast!:*

Jaeson Ma - Love . Awesome!

 *Now Hollywood wants to make you think they know what love is. But I´m a tell you what true love is. Love is not what you see in the movies. Its not the ecstasy its not what you see in that scene you know what I mean? I´m telling you right now true love is sacrifice. Love is thinking about others before you think about yourself love is selfless not selfish. Love is God and God is love. Love is when you lay down your life for another whether for your brother your mother your father or your sister its even laying down your life for your enemies that´s unthinkable but think about that. Love is true. Think.
 * Love is patient love is kind. It does not envy it does not boast it is not proud. It is not rude it is not self-seeking it is not easily angered it keeps no record of wrongs. Love does not delight in evil but rejoices with the truth. It always protects always trusts always hopes it always perseveres.
 Love never fails. Love is everlasting its eternal it goes on and on it goes beyond time love is the only thing that will last when you die but ask the question why? Do you have love?
*There is no greater love than this than he who lays down his life for his friends. Now are you willing to lay down your life for your friends? You´re probably willing to lay down your life for your mother your father or your best friends but are you willing to lay down your life for even those that hate you? I´m going to tell you who did that the definition of love is Jesus Christ. He is love. The nails in his hands the thorns in his brow hanging on a cross for your sin my sins that is LOVE he died for you and me while we still hated him that is love. God is true love and if you don´t know this love now is the time to know perfect love.

I´ll put you in front of me
So everybody can see
My love this is my love

I know that I´ll be alright
As long as you are my guide
My love this is my love

http://www.youtube.com/watch?v=ZSEQQBtwn-g&feature=related

XoXo.

Meie emotsioonid ja mõtted on ühed võimsad (kohe kindlasti äärmiselt veidrad) asjad.  Naljakas, kui suurt mõju omavad meie üle filmid. Võtkem näiteks kasvõi naistekad. Meie, tütarlapsed, oleme niivõrd hella hingega (vähemalt need eriti "pisikesed" neiud), et võib piisata väiksemast draamast ja juba oleme valmis silmi peast nutma. Keegi ( ja andke nüüd mulle nii andeks, et ma autorit välja ei otsinud) on öelnud :"Tõeliselt õnnelikud inimesed on need, kes ei tee vahet unelmail ja reaalsusel." Sellest lähtudes võin end ikka meeletult õnnelikuks neiuks pidada. Mitte, et ma nüüd just meeleheitlikult unistaks, et olla "õnnelik". Tahtsin pigem jõuda selleni, et olen eelneva moto autoriga ühel meelel. Meie, kes me oskame unistada ja samas püsida ka reaalsuse laineil, suudame elada tunduvalt positiivsemalt - me ei pea lootma, et meid tehakse õnnelikuks, teeme seda ise. Oskame leida rõõmu pisiasjades. On ainult üks väikene konks.... Unistamine on selline ohtlik meeltega mängimine. Kui kaotada tasakaal reaalsuse ja unelma vahel, võib tulemus olla nukker. Unistamine tuleks kindlalt ühendada tahtejõu ja sihikindlusega, nii võime kindlad olla, et ükski unistus pole kunagi ebareaalne.

"The Notebook"

(Nicholas Sparksi samanimelise romaani põhjal)

Väärt film, mis viib meid unelmaisse, et tõeline armastus tõesti eksisteerib ning et aastate möödudes ei pea armastus mitte mingil juhul hääbuma. Vastupidi, mu kallid sõbrad, see hoopis muutub tugevamaks ja tuletab iga päev meelde, kui võrratu oli algus ning kui võrratu on terve teekond armumisest Armastuseni.

Semisonic - Closing Time

http://www.youtube.com/watch?v=xGytDsqkQY8&list=FLdjifXFbx9kZVCEPVUA4yHA&index=1&feature=plpp_video

Kadunud tüdruk leidis oma tagasitee... Siirad vabandused nende ees, kes märkasid mu kadumist ja puudust tundsid. Igatahes, eks ma ikka ju üritan endast parimat anda, et siiski ka teile oma peas toimuvast ülevaadet anda.
Viimasel ajal on mul koguaeg kiire. Olen kas tööl või siis vabadel päevadel olen kas linnas või magan kodus (vot nii kiire mul ongi). Arvan, et oma väsimuse võin ajada sügise kaela, mis on endaga kaasa toonud rohkelt vihmaseid ja nukraid päevi. Kuid olenemate sellest, ei tohiks siiski oma tuju alla lasta.
Homme on taaskordne Comedy Estonia õhtu Tartus. Loodetavasti ühineb minu ja Küllikiga seekord juba rohkem sõpru :) .
Unistan päiksest ja tantsimisest.

Laulge kaasa :) Jumaldan neid poisse. Nemad elavad oma unistustes. Tahan kaa niii... Kõik on võimalik :)

Ilusat päeva!

"Conscience is the window of our spirit, evil is the curtain." Douglas Horton

Kõigepealt tahan Tiinat tänada laulusoovituse eest :)
Lady Antebellum - Just A Kiss  Me loves it ! Like riiili riiili  loves :) 

Töömutt sai ka aega, et natuke blogida.  Kusjuures veider on see, et praeguse kiire tempo juures suudan säilitada positiivse meeleolu - mitte, et mul selle vastu midagi oleks.
Täna tööl: tuleb kassasse vanem proua... Ikka juba väärikates aastates... pakun, et isegi midagi 80-ne kanti. Ta pani mind oma ostuga suisa terveks päevaks särama - dieetkuklid ja dieet coca . Nii armas :P
Täna olin esimest päeva kassas.... Julgen olla natuke egoistlik ja öelda, et algaja kohta päris hea. Kui muidugi välja jätta tõsiasi, et kaks kordavalesti raha tagasi andsin. Aga kliendiid ise õnneks märkasid mu viga ja olid väga mõiistlikud ja chillid - au ja kummardus neile kannatlikkuse eest!
Tunne on hea ja tuju on mega. Loodan, et homne õhtu tuleb kah tšill! . Hommikul tööle ja hiljem lähen Küllikile (Tartusse) külla ning õhtul Comedy Estoniat Wildesse kuulama. Üle pika aja saab jälle komöödiat - wuhuuuu! .... Vot, egas' midagi. Tuleb hakata vaikselt otsi kokku tõmbama ja voodi poole sättima. Et ei korduks tänast insitenti - magasin sisse... Shame on me, I know.
Ps. Sirts, kui seda loed, siis tea, et Armastan Sind väga palju ja igatsen! Loodan, et oled õnnelik! Luban, et varsti näeme, mu pisike marakratt! :*

Love You guys! 
Xo.

Eile tööl : Vaatasin mingi hetk uksest välja ja märkasin, et vihma sajab. See polnud lihtsalt õrn seenevihmake vaid ikka korralik paduvihm - kallas nagu ämbrist. Ja just sellel hetkel hakkas raadiost mängima laul " Depressiivsed Eesti väikelinnad". See lugu oli justkui täpp "i" peal, ning kui ma muidu HU fänn ei ole, siis sellest hetkest hakkas kõnealune laul täitsa meeldima (kahtlen, et ülejäänud HU laulud niiväga muljet avaldavad).

***

Elul jooksul tekivad meie teele erinevad takistused - mõned neist kergemad, mõned aga tunduvad praktiliselt ületamatud, kuid siira armastuse ja toetavate lähedaste abil on kõik võimalik.
Tihtipeale kurdame, kui raske on elu. Kuidas meile tehakse liiga ja meie, ainult meie, oleme kannatajad. Nägemata sama probleemi teise osapoole vaatenurgast. Samas arvan, et alati ei saa mõelda: kellelgi kuskil maailmaotsas on halvem, et me ei tohiks nutta (ja ehk pisut ka viriseda). Me kõik oleme inimesed ja meil on õigus omada tundeid - valada pisarad ning tunda puhast õnne... Meie kõigi elud on erinevad ja ükski probleem ei  pruugi olla täpselt ühte moodi.
Mõnesmõttes teeb mind aga kurvaks see, kuidas nii paljud inimesed saadavad oma päevi mööda tühjade asjade pärast virisedes, märkamata seda õnne, mis neile on antud.
Arvan, et meil kõigil on nüüd aeg minna peegli ette, vaadata end, puudutada oma nägu, hingata sügavalt sisse ja öelda: Ma armastan end ja maailma, milles elan! ...
Ilmselt nii mõnigi pessimist ütleks nüüd, millise naiivse teismelisest tütarlapse jutuga on tegu. Et maailm ei saagi ja ei peagi olema nii lilleline ning , et minu vaatevinkel ehk liigagi roosa on. Kuid, kas pigem elada elu läbi positiivsuse ja üritada seda edasi kanda ka teistesse või siis mossitada ja kiruda maailma allakäiku?!?

Ja nüüd tekib küsimus: Marian, millest selline emotsionaalsus?
 Tutvusin just ühe paari looga. "Australian story: Love and other drugs". See on lugu Samist ja Sallyst, kelle viimased kuud ei ole olnud just meelakkumine.  Selle video mõte ei ole just otseselt seotud minu postitusega, kuid kahtlemata paneb see mõtlema ja näitab, et kõik raskused on ületatavad, kui ainult uskuda ja tegutseda (sest ainult unistamisega kaugele ei jõua).
PS! See lugu on küllaltki emotsionaalne - just for you to know! (:
Sellel leheküljel on kaks youtube videot (üks lugu poolitatud kahte aknasse). Kes soovib, see tutvugu -->
http://www.bleikt.is/lesa/fallegastaastarsagaiheimimyndband
 ***
Täna olen suhteliselt varajane preili. Ärkasin kuuest, lamasin tunnikese voodis ning 7 aegu äratasin väikevenna, sest tema, õnnelik poiss (seda öeldes mõtlen seda siiralt), pidi kooli minema. Sõin koos temaga hommikust ning meiega liitus ka Tiina. Tegin neiule soengu ja saatsin noored kooli. Kuna mul oli uni juba läinud, siis otsustasin, et võiks pisut oma meelt filmiga lahutada. Selleks puhuks valisin midagi romantilist : "When in Rome" . Hea film! Piisavalt romantiline ning ka piisavalt humoorikas. Soovitan!
Filmi lõputiitrite ajal tutvusin lauluga "Something beautiful" NeedToBreathe (andke andeks kui bändi nime mööda kirjutasin) esituses. ..."'Cause I just want something beautiful to touch me..." Mõnuuuus!
http://www.youtube.com/watch?v=w_l8GZSslPA
Nädalavahetuse veedan tööl, tänan küsimast... seega ilmselt suhteliselt sossu olen omadega ja väga siiakanti ei jõua ( I know you are wondering when will I be back).

Kohtumiseni,
XoX.

Tsau Präänikud !
Esmalt lugu, mida kuulates tuju alati chill ja hea on :)

Käisin täna pagaripoes "töövestlusel" , kui seda nii üldse saab nimetada. Uskuge mind, enda jaoks on kah veider hakata tööle Rõngus. Kohas, kus tead kõiki ja kõik teavad sind. Nukker! Aga samas lihtsalt kodus passida ja aega surnuks lüüa pole kah üldse meeldiv ning parem siis juba olla asjalik ja natukenegi raha sisse tuua. Aga eks homsest näis, kuidas ja kas üldse hakkan seal tööle - siis on proovipäev.  Hoiame pöidlaid, et kõik läheks lõppkokkuvõttes hästi :).

Hämmastav, kui palju armastust mind ümbritseb. Isegi sellisel stressirohkel ajal on võimatu langeda masendusse ja kaotada igasugune lootus. Lootus on lollide lohutus - mina loodan igavesti ja olen ka loll, kui vaja! Eks oma lollustest ja vigadest õpimegi kõige paremini. Küll peagi tuleb ka meie loole õnnelik lahendus :)
Guys, You make me smile!

XoX.

Inspireerituna Kätlinist uurisin ka mina netist oma tähtkuju kohta (tõsi, olen seda ju kordi varemgi teinud, kuid nüüd mõtlesin, et postitaks miskit selle kohast ka blogsisse /pärdik nagu ma olen).

      *** 

"Kalade tähtkuju all sündinud on salapärased, peene intuitsiooniga, kuid need iseloomujooned ja ülipeen, tundlik iseloom raskendavad selle tähtkuju all sündinutel edasijõudmist materiaalses maailmas. See on humanistide tähtkuju, filosoofide ja sotsioloogide märk. Võivad väga edukalt töötada teaduse alal, kuna neil on hea mälu. Võivad saada headeks kunstnikeks, muusikuteks, skulptoriteks. Kalade tähtkuju all sündinud naiste minevik on harva puhas, kuid neist võivad saada head naised ja emad, tänu nende paindlikule ja kohanemisvõimelisele iseloomule. "

***

Ei tahtnud päris kõike juttu panna, kuid seda lugedes tunnen isegi end täitsa ära (kuigi siiralt kahtlen muusikuks, kunstnikuks või skulptoriks saamises xD ).  

***
Veider, kuidas oled elu jooksul millegi kindlaga ära harjunud ning kui ühel päeval miski muutub, siis see  on veidral kombel talutamult harjumatu... Eks ole nii nagu öeldakse, et seda mis on sulle kallis taipad alles siis, kui see on kättesaamatu. Mulle muidugi ei ole mu sõbrad kättesaamatud, aga siiski tunnen juba Sinust , preili Külliki, puudust. I'm weird, aga seda oled sa ju koguaeg teadnud. Ma ei küll nuta sind õhtuti, padi kaisus, taga, aga nüüd on see tunne täitsa kohale jõudnud, et hakkame suureks sirguma. Hirm on. Hirm, et need pisikesed mudilased on kadunud ja noorte neidude vaheline suhtlus külmeneb.....Nüüd, kui ma sellest kirjutan, tundub see nii tobe. Aga ma ei tea, kas tobe on see, et ma sind igatsen või see, et ma sellest kirjutan?!?  Sellest pisu mõeldes jõudsin järeldusele ilmselt ma igatsen seda lihtsust, mis meil väiksena oli. Elu oli lill - ei mingeid makse, kohustusi... ainult nukud ja mudelautod ( ja püssid ja pabernukud jne ). Nüüd oleme aga piisavalt vanad ja peame ise oma tegude eest vastutama. Ilmselt see hirmutab mind ja tekitab segaseid emotsioone. Jah... taaskord ikka ja see sama järeldus, minu taolistele avastustele - Me oleme nii kuradima kiirelt täisikka jõudnud... ja sõuame muudkui kiirel hool edasi. Kas peaksin ka täiskasvanulikumalt käituma hakkama? Ehk natuke (olgem ausad, ega ma olen juba praegugi juba üpriski vastutustundlik), kuid ei kavatse oma lapsemeelsust mitte mingi hinna eest maha müüa. Vanaduses olen kah üks hull lapsemeelne mutike (loe: armastav vanaema) .

Alati Teie,

XoXo

Eventually, in life, everything goes away.

 ***

Hämmastav.... olen Korustes elanud enamuse oma elust - umbes 17aastat, ja kogu minu siinne elu mahub kastidesse. Ja kusjuures üldse mitte paljudesse. Tuba on hetkel nagu tolmuloss, kõikjal kastid ja prügikotid, kuid ometigi tundub, et ruumi oleks nagu veel kastidele ja asjadele, aga mul ei olegi neid nagu rohkem. Kõike seda pahna tundus alati nagu rohkem olevat (ärgem nüüd arvake,et soovin, et seda rohkem oleks - lihtsalt imestama paneb).
Kapid on tühjad... öökapi pealne lausa kisendas vähemalt ühe raamatu järelegi ja nii ma kiskusingi ühest kastist paar asja välja, et minu viimased nädalad päris tühjas ja õnnetus toas ei mööduks. Naljakas on vaadata tühjuses haigutavaid seinu - mitte ühtegi pilti, mitte ühtegi medalit ega keed kuskil rippumas... Hetkeks käisid peast läbi mõtted, et jätaks mingeid asju siia, et tuba ei tunduks nii tühi ja üksildane. Ja ometigi elan ma veel siin sees, kuid tuba tundub tühi ja nukker. Imelik mõelda, et varsti pole enam Minu roosa tapeediga tuba, Minu (omal veidral moel) kalliks saanud seinakappi, Minu voodit..... See kõik saab kellegi teise omaks. Ilmselt uus omanik teeb sellest toast ja absoluutselt midagi muud. Ja seda ei saakski talle ju pahaks panna, sest praegune on Minu , aga siis teeb uus omanik sellest Tema toa.  "Sellest toast õhkab soojust. Isa on toa sulle Armastusega teinud!" Nii ütles mulle vanaema, kui ta tagasi võrru läks (kui mina Tallinnas elasin, siis tema käis emale seltsiks nii kodus kui metsas ja sellel ajal elas minu toas). Minu tuba on ka naljakas kombel ainuke, kus kõik külalised tahavad ja saavad hästi magada.  

Nii ma siin kirjutan ja heietan, pisarad silmis, aga see ongi Elu, mu kallid! :') 

Oma asju sorteerides leidsin ka ühe kirjakese, mille eelmise aasta septembris kirjutasin ühele noormehele, kes aitas mind välja sellest mustast august, kuhu olin kukkunud. Hämmastav, kui siiralt ja armsalt olen osanud oma tundeid ja tänu väljendada... võimatu oli seda kirja lugeda ilma muigeta näol. Positiivne, väga positiivne. 

*** 

 

Täna hommikul ärgates tabas mind ängistus - kõik on liiga tavaline..liiga üksluine. Ilmselgelt miski peab muutuma. Küsimusmärgi tõstatab ainult see tegur, mis muudaks mu igapäevased toimetused asjalikumaks ning vähem üksluisemaks...? Tunnen igatsust loomingulise tüdruku järele. Jah... just loomingulisusest ongi hetkel puudust.
Peale voodis lesimisist (pean ära mainima, et võrratu on ärgata, kui hommikupäike paitab su silmi, nina, põski, huuli, kaela, õlgu .... ) otsustasin, et tuleb end kokku võtta ja tänasest alustada taaskord asjaliku inimesena. Muidugi, eks see asjalikkus torka kõige rohkem ikka silma pakkimise ja koristamise näol. Ja nüüd tekib meil küsimus: Kuna ma lõpuks ära kolin? Seda vastust ma teile kindlalt öelda ei oska. Jah, pean tunnistama, et sellega läheb veel aega (nagu see tuleks teile üllatusena). Kurvaks teeb mind asjaolu juures aga see, et inimestel pole meisse usku. Kas teate,see kolimine, eriti veel teise riiki, pole üldse kerge. Selleks, et meie laevale astumine ja mere ületamine saaks täielikult alguse, peame esmalt midagigi maha müüma, kas mõna meie maja või maatüki... Aga siinkohal tahaksin siiralt tänada neid, kellel on meisse vähegi usku :).  Tagasi peateema juurde. Tõmbasin endale siis selga suvalised koduriided ja sättisin end alla teed jooma... teepeal märkasin raamaturiiulit, mis tundus kuidagi erakordselt kutsuv. ja nüüd siin ma siis istun... blogin ja samaaegselt lehitsen Lev Tolstoi romaani "Sõda ja Rahu".  Naljakas, kuidas peale kooli ihkame kõike seda teha, milleks kooliajal oleks ilmselt jõuväel sunnitud meid tegema...

 Seega nüüd ongi minu eesmärgiks päevast vähemalt veerandike pühendada ainult endale :
1. mediteerides
2. lugedes
3. küpsetades
Lets see how long I will manage to live like that :) Siiralt loodan, et jõuan kaugemale, kui lihtsalt rahustavast ja harivast elulaadist unistamine. Hoidke mulle pöidlaid ja varbaid ! :)

Ja jumalaeest, soovitan teile Hurts'i albumit Happiness. Ikka veel lummatud..

"How lucky I am to have something that makes saying goodbye so hard.."  

Minu viimasest postitusest on möödunud piisavalt kaua aega, et juba mõlgutata mõtteid , kas minust enam üldse midagi lugeda saab. Täna otsustasin viimsed ajuriismed kokku korjata ja pisut sõrmi klaviatuuril tantsiskleda lasta - eks näis, mis sellest välja tuleb.
Avastasin enda jaoks veranda võlud. Seda eriti just öösel, kui tähed taevas säravad ja müstilised loomakesed/linnukesed pimeduses häälitsevad. Rahustav. Lisaks lihtsalt looduse nautimisele, oleme tüdrukutega harrastama hakanud õhtust filmivaatamist ( koos teetassi ja koogiga). Alustasime vapralt küll pisut hirmutavamate filmidega, kuid siiski, et ööd mööduksid rahulikumalt, siis naudime rohkem komöödiaid ja romantilisi filme.
Hetkel vaatame Tiinaga Kuhjavere Külateatrite festivali etenduste videosid, mida isa kokku monteerib. Meie oleme justkui kontrollkomisjon. Harime end kultuurselt... mina mõnda etendust juba teist korda, kuid sellegipoolest pole kvaliteet kuhugile kadunud (no kuhu ta saigi kaduda, kui ta jäädvustati nii nagu mina teda nägin juba esimesel korral).
Kõik alustavad vaikselt uut kooliaastat. See teeb mind meeletult kadedaks, sest olen just üks neist nohikutest, kes tahaks 1.septembril kooliteed alustada ja konspekteerida ning kiruda, kuidas üldse õppida ei taha. Jah... nüüd küll on see 1.september hoopis teise tähendusega ja ka kool on nüüd ju ülikool ... Taaskord jõuan omadega selle igivana teema juurde : Me oleme nii kuradima suureks kasvanud. Vaikselt sirutame oma tiivakesi ja teeme esimesi tutvumislende, et pesast välja kolida.  Eks kõigel tule oma aeg ja koht ning ma loodan, et meil kõigil  - pisikestel mudilastel, läheb kõik hästi :)

*Muideks, kallis Kätlin, kui sa mu blogi loed, siis tea, et ma mõtlen sinust hästi palju ja ootan sind endale ikka küllaaaa! :))

Weekend at Roosta

 

On meie esimene öö siin Roostal . Kell on 02.44 öösel (või siis varahommikul....) ja meie naudime muusikat ja mõnusat seltskonda. Minu vastsas istuvad kaks noormeest, kel käes kitarrid ning laulavad. Lausa lust õhtu, mis muud.
Täna algas Eesti Külade Maapäev 2011, mis leiab aset Roosta puhkekülas, Läänemaal. Segadust ja konflikte on küll praeguseks juba omajagu olnud, aga ma arvan, et sellised soojad õhtud korvavad kõik :). Muideks tegutsen ise siin vabatahtliku tõlgina ning üritus kestab pühapäevani.
jne.
Aga jah... mind vaevad absoluutne lennukuse nappus ja kohe üldse ei oska kirjutada midagi asjalikku...

***
On pühapäev, 7.august ning kõik pakivad oma asju ja jätavad hüvasti... Maapäev on jõudnud oma võiduka lõpuni. See nädalavahetus on olnud täis meeletuid tegevus, pingeid, naeru, uute tutvuste soetamist jne. VÕIMAS!

****

Eile oli küllaltki põnev päev. Olin tõlgiks kahele noormehele - üks oli poolakas (Lukas) ja teine ukrainlane (Petro) . Väga vahvad kutid. Päeva jooksul sõbrunesime Petro ja teiste ukrainlastega rohkem ning õhtul juba jõimee koos Ukraina viina ja ajasime juttu. Teadsin, et Valerja (edaspidi Vallu ) on Ukrainast pärit ning laupäeva õhtul kuulis ta, et Maapäevast võtavad osa ukrainlased. Ta üritas neid ka leida, kuid sellel õhtul kahjuks suhtlema ei jõudnud. Kuid eile võtsin ta endaga kaasa ja läksime koos ning mul on Siiralt hea meel , et ta terve õhtu minuga oli ning  tõlkis mulle mõningaid asju, mida ilmselt ukrainlased ise mulle poleks öelnud... ehk siis asju, mida mina ei oleks pidanud kuulma. Veider, kuidas alkohol muudab inimesi nii hirmutavaks. Seega jah, õhtu lõppes sellega, et mind taheti Ukrainasse kaasa võtta ja Petrole naiseks panna (märgin siinkohal ära, et tegelikult oli noormehel juba naine olemas :D ). Aga jah, mis seal ikka. Hirmus oli natuke, aga mind ümbritses minu enda isiklik julgestusmeeskond. Aitäh! Nii ma siis liikusin õhtul lällariga (loe: raadiosaatja) ringi ning sai poistega kokku lepitud, et kui midagi kahtlast toimub, kui olen üksi, siis annan kohe teada, kus viibin, ning vennakesed tulevad kohe kohale.

****  Vennad turvamehed piiluvad tüdrukuid ***

Ja sulab alati... esimene lumi alasti....

Jah. Tööl olen - nagu see viimasel ajal suurem üllatus oleks. Aga sellegipoolest. Tuju on null ja tahaks juba ära koju. 6 tundi ja 50 minutit veel. Anna palun kannatust, et see aeg üle elada!?!

Viimased päevad on küllaltki tegusad olnud. Pühapäevaõhtul leidis aset kauaoodatud Italian night - Kaarli tegi meile pastat ja pärast vaatasime filmi nimega "Dorian Gray". Siiri ja Mats muidugi filmi lõpuni ekraani taga ei püsinud ja kadusid suisa 45 minutiks ära. Anname seekord veel selle tembu andeks! ;)
Kui film läbi sai, mõtlesime Kaarliga, et vaataks ka "Hall Pass" ära. Mõeldud tehtud. Filmi vaatamine lõppes nelja aegu , aga und kuidagi ei tahtnud tulla, siis rääkisime lihtsalt maast ja ilmast. Ilmselgelt vajusid Siiri ja Mats ära ning nii olimegi meie vapralt üleval ja arutasime maailma asju. Väga vahva oli - mulle meeldib kuulata teiste mõttemaailmast ja eludest.
Nüüd elan enamusasjast Kristini juures. Ta ise läks maale ja mina olen kodu ja kassi valvur :) Armas kräu on tal (ilmselgelt olen unustanud välja uurida, mis on kiisu nimi, aga hüüdnimi on tal kindlasti kräu :D)

Jah. vot. Nii ma siis elangi... Igatsen teid! :*

" When I get lonely these days, I think: So be lonely, Liz. Learn your way around loneliness. Make a map of it. Sit with it, for once in your life. Welcome to the human experience. But never again use another person's body or emotions as a scratching post for your own unfulfilled yearnings."

"EAT. PRAY. LOVE" , Elizabeth Gilbert

Taaskord askeldan töömaastikul. Jeeei (ja nüüd loe seda vääga iroonolise häälega). Hommikul pöörane - vaja tegeleda lastekeskuse avamisega, kui juba on toodud hoiule kaks vene tirtsu. Üks pisike oskas natuke eesti keelt ja sellest tulenevalt oli ka natuke kergem. Aga selle-eest nad nutsid taga oma emasid.... ja üldse mitte vähe! Siis soovis keegi bronni teha - mul laps samal ajal kõrval röökimas (otseloomulikult küsisin ma helistaja numbri ja helistasin hiljem tagasi). Lapsed nutsid enamvähem sama kaua, kuni neile emad järgi tulid. Kui vanemad oleksid paar minutit hiljem tulnud, siis ilmselt oleksin ise nutma hakanud juba - milline tossike, ma tean. Hetkel on kõik rahulik. Sain isegi oma hommikusöögi söödud... pool üks... pigem vist siis lõuna juba. Kahju Kätust, kes peab kodus lastega jaurama, sest eile oli tema nukratest silmadest selgelt näha, et ta on sellest juba väsinud :/ . Aga iga kord, kui ta on minuga kahekesi, siis ma üritan anda endast parimat, et tal oleks ikka natukenegi lõbus ja samas, et ta saaks ka puhata! Loodan, et on ikka natukenegi kasu.

*Kolmapäeva õhtul/öösel üritan maale minna. Eks näis - tegelikult mul ju bussiraha ei ole, aga loodan, et emmel ja issil on mulle laenata :P . Loodan ka, et ikka saan transpordi endale Tartusse järgi, et ikka koju kah saaks... eks näis, aega on selle kiire asjaga...

Tegelikult tahaksin koju... oma voodisse... oma lõhnade sisse. Ma ei tea, kas olen seda juba maininud, aga vanaema kolis mõneks ajaks meie juurde ja ta paigutati minu tuppa. Seega, isegi, kui koju saan, siis päris oma voodisse ei saa. Aga see mind ei morjenda - olen ikkagi rõõmus, sest saan oma perega natuke aega veeta ja nendega plaani pidada. Ja loomulikult pean taaskord tegelema ka pakkimisega, sest pole veel sellega ühelepoole saanud. Ehk selle käiguga õnnestub.

Ja nüüd pisut positiivsust kaa ikka. Soovitan teil vaadata multikat : "Gnomeo & Juliet".  Tuli meil siis paar päeva tagasi Kätuga jälle idee, et võiks mingit filmi vaadata, aga ei, allalaadimine ei tahtnud miski pärast õnnestuda. Näiteks üritasime tõmmata filmi "Vesi

elevantidele", kuid see ei hakanud millegi pärast laadima. Kurb. Aga siis avastasime selle multika ja tegime natuke taustauuringut youtubes, et kas tasub ka vaadata ning tutvustus tundus huvitav ja nii me siis otsustasime, et katsetaks. Oh imet -hakkaski allalaadima. Õhtuks oli meil multikas olemas ning olles juba natuke filmiga tutvunud, mõistsime, et tegu on superlaheda joonisfilmiga. Muideks tegelasteks on ajakujukesed - portselanist. Humoorikas ja romantiline! SOOVITAN ;))

...Bel far niente...

The beauty of doing nothing... Tegelikult asjad nii lillelised nüüd kah ei ole, et jalad täitsa seinapeale asetada ja siis lihtsalt olla. Aga samas ei tunne ka oma õlgadel sellist ahistavat koormust nagu tavaliselt. Olen lastekeskuses Sirtsul abiks - siin on üpriski rahulik, sellest tulenevalt oleme me mõlemad end mugavalt sättinud arvutite taha ja jälgime meid ümbritsevat maailma meeldiva rahuga.
*Täna lahkusid hotellist kaks armsat Rootsist pärit poissi (koos oma vanematega muidugi). Kuna Sirts oli hommikust peale tööl, siis avanes tal ka võimalus põnnide ja vanematega ka hüvasti jätta. Õigemini nad ise tulid seda tegema. Olen siiralt õnnetu, et mul ei avanenud võimalust samuti hüvasti jätta. Loodan, et neil läheb elus kõik ikka hästi!
*Seoses Norrat tabanud tragöödiaga süütasime tüdrukutega ka lastekeskuses küünlad ja panime küünalde juurde kirjakese, millel seisab kolmes keeles (norra, inglise ja eesti) : Oleme mõtetes Norraga!. Minu arust on see väga südamlik ja armas tegu.
*Tahaksin teha midagi uut. Viimasel ajal vaevab mind tunne, et miski/keski oleks justkui puudu. Pean leidma aega enda jaoks, et mõelda ja kaaluda, mis teeks mind õnnelikuks ja mida ma tõeliselt hetkel sooviksin.
*Sain just võrratu kirja oma südamesõbrannalt Küllikilt. Sellel tüdrukul on super anne joonistamises. Ja kui ma juba kiidan, siis kohe kindlasti asja eest! :) Palusin teda, et ta kavandaks mulle pruutneitsi kleiti Gerdi ja Kaia pulmade jaoks. Ja tulemus - sain 6 kleidi kavandi ja ma olen justkui 7-ndas taevas ja ei jõua ära oodata, et juba saaksin riiet ostma minna ja kleiti õmblema hakata. Vaimustunud!

....Ära peatu, hoogu juurde anna veel.. Peagi veatu algus uus Sind ootab ees!

Jah.... Eile sõime kõik koos romantiliselt õhtust. Sõime pizzat ja pitsa ääred olid krõbedad. Maitses hea... Ühel hetkel tundsin, et mingi maru tugev tükk on vastu iget ja torgib... Pisikese inventuuri järel avastasin, et - oh üllatust, minu üks hammas lagunes ära. Põhimõtteliselt on pool lahti. Üritasin eile minna hambaarsti juurde, et aega kinni panna, aga vastuvõtt oli kinni ja nüüd ootangi, millal jaole saada, et end piinata lasta. Kohutav, kui hirmsasti tegelikult kikutohtreid kardan ja minu puhul oli väga suureks sammuks juba nii kiirelt reageerida ja täna vabatahtlikult vastuvõtule aega minna panema. Ja siis läks niiviisi vussi :(
Aga mis seal ikka, üritan uuesti :).
Õhtul (eile siis) käisime Kätliniga rullitamas ja tõukerattaga sõitmas... Kätu rullitas ja mina tõukasin. Mulle meeldib selle neiuga väljas hangida, sest, kuigi oleme sugulased, tunneme me üksteist veel nii vähe. Väga taibukas, armas ja positiivne tüdruk! Peale väljas käimist panime pisikesed piigad tuttu ja hakkasime lasanjet tegema. Hiljem, kui kõhud täis, sättisime end mugavalt siiri voodile ja alustasime filmiõhtuga.

Taaskord võin teile soojalt soovitada filmi "Poiss triibulises pidžaamas" . Tõsiselt kaasahaarav ja mõtlemapanev film.  Lugu räägib poisist, kes on sõduri poeb. Isa on üks asjapulk juutide koonduslaagris. Nad kolivad perega Berliini , sest isa töökohustused seda nõuavad. Poiss satub ühel päeval koonduslaagri lähedale ja avastab teiseltpoolt aeda poisi, kes on sama vana, kui tema (8.aastane). Võõras poiss teiseltpoolt on imelikul kombel riietatud pidžaamasse ning ta pole ammu süüa saanud. Poistest saavad head sõbrad. Mis juhtub edasi, seda vaadake juba filmist. Kindlasti pole tegu ajaraiskamisega!

****

"Öeldakse, et HEADEL SÕPRADEL võib olla aegu, kui nad ei räägi omavahel. Siiski, sõprussuhe ei unune ealeski. Kohtudes on need sõbrad nagu oleks näinud viimati eile, hoolimata sellest, kui kaua pole näinud või kui kaugel nad teineteisest elavad."

Paar päeva tagasi avastasin Facebookist armsa sõnumi. See oli ühelt tütarlapselt, kellega olema nüüdseks juba kaugeks jäänud. Sellegipoolest, et suhted on külmaks jäänud lugesin kirja õnnepisarad silmas ja liblikad kõhus. Olen endiselt väga meelitatud ja õnnelik, et just Tema mulle selle kirja saatis, sest ise olin selleks juba piisavalt arg. Kartsin lihtsalt, et ma ei ole tema jaoks "hea" ja parem oleks, kui hoiaksin temast eemale - et vältida konflikte.. Jah... Nii ma ka tegin. Eks aegajalt avastasin end (ja avastan ka nüüd) vaatamas pilte ajast, mil me olime lahutamatud ja õnnelikud. Ma usun, et me oleme ka praegu omamoodi õnnelikud, sest meid ümbritsevad inimesed, kes meid armastavad! Ja ma siiralt loodan, et ka tema on õnnelik. Veel rohkem loodan, et meist saaksid jälle sõbrad, kes üksteist usaldavad ja kes naudivad üksteise olemasolu. Loodan, et me kohtume veel enne mu ära kolimist ja mis põhiline : loodan, et kohtume ka siis, kui Rootsis elan. Sest ma ju tõesti Armastan ja Hoolin!

Möödas on väga tegus nädalavahetus ning alguse on saanud veel pöörasem ja tegusam nädal - suure TÖÖ tähe all. Blah. Uni on ja tahaks tagasi maale oma tüdrukute juurde...

Laupäeval oli Kaia tüdrukuteõhtu. Päeva algas Mari vanaema juures küpsetamisega... Kaia küpsetas seega - tegi meile õhtuks lasanje valmis ja muffinid (neid pidi ta hiljem vanalinnas müüma). Mainin igaks juhuks juurde veel, et kogu see trall leidis ased Tartus :). Kui korteris said toimetused tehtud, algas meie teekond - bussiga linna ja siis raekojaplatsi muffineid müüma. Algus oli üpriski konarlik, kuid pisut harjutamist ja siis läks asi juba rõõmsamaks. Oma esimese muffini müüs mu kallis (tulevane) sister-in-law härra Mart Sanderile - VINGE! .  Raekojaplatsis lõbustas meie päevastaar möödujaid veel ka lauldes Musta Kassi Tangot... ruuporisse.... Hiljem läksime kohvikusse sööma ja seejärel viisime Kaia, tüdrukul silmad kinni kaetud, Dorpatisse massaaši ja seejärel kõik koos soolakambrisse lõõgastuma... Ilmselgelt oli rahulikult lesimine Marile vastukarva ja nii ta siis lõbustas meid oma rahutu oleku ja naljadega. Tegusast päevast ei jäänud välja ka pildistamine stuudios, mis oli väga funn. Päevale linnas pani korraliku punkti limusiinisõit.  Õhtu lõppes Mari korteris veini,muusika,mängude ja mõnusa seltskonnaga - loved it!

"The mystery of existence is the connection between our faults and our misfortunes." Madame de Stael

Ei teagi kohe, kust alustada. Pea on tulvil erinevatest mõtetest ja emotsioonidest.

Viimasel ajal on kiire olnud. Käed-jalad tegemisi täis, kuid kohe kindlasti ei tähenda see, et olen unustanud nautida seda, mis mulle on antud - Minu elu! :).
Imestan, kui paljud teismelised annavad käest võimaluse olla noor ja nautida lapsepõlve.Nende jaoks tunduvad hoopis ahvatlevamad alkohol ja tubakatooted. Kurb on , kui see habras olevus ei mõista, millist kahju ta endale teeb. Jah... eks nii mõnigi mõtleb nüüd, et mis mina siin ikka räägin - isegi ju tarbin alkoholi ja olin suitsetaja.... Aga kusjuures suitsetama hakkasin ma täisealisena ja nüüdseks töötan juba selle kallal, et see oleks minevik. Alkoholiga puutusin seevastu esimest korda korralikult kokku alles 17aastaselt klassiõe sünnipäeval. Kas tõesti on ajad nende väheste aastatega nii palju muutunud, et 13 aastaste noorte puhul on normaalne meelemürkide tarvitamine? Kas niiviisi näebki välja elu nautimine ja sellest mõnu tundmine? Kallis teismeline - vaata peeglisse.... kas sa tahad, et sinu väike vend/õde (kellele peaksid eeskujuks olema) astuks paari aasta pärast sinu kingadesse? Julgen kahelda. Siinkohal pean taaskord ära märkima selle, kui tänulik olen oma kallitele vanematele, et nad on minust kasvatanud neiu, kes olen praegu! Armastan ja Austan Teid selle eest!

Jah. Sain end nüüd natukene välja elada.
Eile oli üpriski huvitav õhtu. Tuli maalt sõber öömajale. Kuna toas lärmata ei tahtnud, siis läksime maja taha muulile istuma ja mere kohinat kuulama. Ühel hetkel algas äikesetorm, mis küll esialgu päris meie kohal ei olnud. Seega sai meile osaks võimalus jälgida taeva sähvimist ja piksenoolte tantsimist Tallinna kohal. ÜLIVÕIMAS! Ühel hetkel kadus linnas lausa vool ära - nii 30 või 40 sekundiks... kõik peale merel seilavate laevade oli pime...  Ilus oli. Kuid siiski päris tervet ööd me muulil ei veetnud, sest äike jõudis ka meieni ning pidime vihma saatel tuppa lippama. Hommikul meediakanaleid uurides sain teada, et tegu oli päris tugeva tormiga ja nii mõneski Eestimaa paigas toimus laastamistöid. Pisike killuke ilu justkui kadus nüüd ära.
Täna käisime linnas ja sellel samal sõbral (kellega käisin muuli peal istumas) õnnestus ilma piletita sõitmisega vahele jääda - vaeseke! Nii siis ootasime Matsi ja Siiriga päris 1 tund ja 45 minutit  noormeest ning seejärel, kui meie MUPOpantvang oli vabadusse pääsenud, läksime vanalinna vesipiibukohvikusse lebotama. Taaskord selline kvaliteetaeg sõpradega :).
Õhtul saabusin kallisse (Viimsi)kodusse aga sootuks üksi. Sõber sõitis tagasi maale ja Siiri läks Matsi juurde ööseks. See vaikus oli isegi natuke nukker, kuid samas olen liialt väsinud jutuvadinast, et mitte rahu ja vaikuse üle rõõmustada.


Otsustasin end kultuuriliselt harida ja vaadata ära sellise filmi nagu Dorian Gray. Pean mainima, et olen lummatud. Lummatud sellest filmist ja lummatud Ben Barnes'ist. Taaskord film, mida kõigile soovitan!

"There's no shame in pleasure. Man just wants to be happy. But society wants him to be good. And when he's good, he's rarely happy. But when he's happy, he's always good."

“Follow your dreams,quit your job, drop out of school, tell your boyfriend that he’s lousy and walk out the door. This is your time…this is your life.Dream as big as you want to.It’s the cheapest thing you’ll ever do. Wake up tomorrow and live your fucking dreams no matter what.” .- Jared Leto.

Milline huvitava algusega päev. Tegelikult ei saagi seda veel niiväga päevaks nimetada - pigem hommikupoolik. Hilinesin tööle... natuke alla poole tunni. Tööle jõudes olin näost tulipunane ja otseloomulikult näol sätendasid higipärlid - isn't it lovely.?! Muidugi oli alguses tööd kui palju, aga nüüd on kõik jälle vaikne ja rahulik.

Eile vaatasime Matise ja Siiriga filmi Green Street Hooligans. Uuuh, vaieldamatult lemmikfilm kohe kindlasti. Film räägib Briti jalgpalli fännidest ja erinevate (fännidest moodustunud) gruppide kokkupõrgetest. Peaosades on Elijah Wood ja Charlie Hunnam. Ainus võibolla (natuke) paha asi selle filmi juures on see, et peale selle vaatamist tuleb maru mehine tunne peale ja peab endale meelde tuletama, et olen siiski pisike ja õrn neiukene. (Yeah right!)   Kuid siiski - ARMASTAN seda filmi ! Kes veel ei ole vaadanud seda, siis kindlasti tehke seda ;)

Kõht on täis ja miil om häää. Võrrratuuuu!

Jah. Õhtu võttis sootuks positiivsema pöörde ja võin lausa öelda, et uinun naeratus näol - what a lucky girl!:)
Peale tööd suundusime marsapeatusse ja Siiri kohtas seal oma teismeea sõpra. Pean ikka ära mainima, kui kena noormehega tegu oli - VÄGAA! Ja , oi, kui hästi ta lõhnas. Lihtsalt võrratu. Lisaks heale välimusele on tal ka lai silmaring ja oskus endast hea mulje jätta. Ahjaaa... Kas ma juba mainisin, et poiss on itaallane? Jahm... Aga sellegipoolest, EI, ma ei ole mingi armunud, lihtsalt taaskord vaimustunud, kui lahedaid inimesi maailmas leidub!
Õhtu möödus meil kokates - Mina, Siiri ja Mats. Kuldne kolmik xD
Tuju on endiselt hea ja tuleks voodisse ära pugeda, et homme eeskujulikult ikka tööl olla (mitte nagu täna - shame on me). Mats peab varakult tööle minema ja otsustasime Siiriga, et ajame kah koos Matsiga endalegi kargud alla ning teeme pisut hommikust sporti: rulluiskudega ja joostes. Ma tean, ma tean, ei ole vaja kiitma hakata!.

Jah, vot... Muideks, minu voodist ronis üks jubesuur mardikas välja. Ja nii saangi suunduda "rahuliku" südamega unemaale.

See positiivne Mannu on tagasiiiii!

XoXo.

Me just thinking on the time that I'm facing
Makes me wanna cry ....

Mossupossu on peal - väike piripiiga olen.

Tunnen, et olen kuidagi maru väsinud ja tahaksin magada. Magada, sest siis olen ma rahulik. Magada, sest siis jäetakse mind rahule. Millegi pärast tunnen, et minult tahetakse liiga palju. See liigne tähelepanu ajab mind oksele. Ma ei taha ja ei tea, mida teha. Kohutavalt hea meel on, et mul on super elukaaslane ja tõsimeeli on mul temaga koos kergem! 

Igatsen maale!

Positiivne on see, et juba laupäevahommikul pürstin kodu poole - ooo happy day :).
Tuleb taaskord selline kiire nädalavahetus, sest tegemist on palju : peab kolimiseks asju vaikselt pakkima hakkama, kahel klassivennal on sünnipäevad ja ilmselgelt tahaks ka pere ja sõpradega koos aega veeta.
Varsti on palgapäev. Loodan, et saan teoks teha oma unistuse ja osta džjembe trumm - atleast I'll try to give my best.

Tuli igatsus lume järgi. Ma tean, tuleks nautida suve... ja ma naudin kaa... lihtsalt tahaks hommikul tööle tulles tunda külma õhku, kanda kevade algul valmis saanud mantlit ja kusjuures tahaks isegi kelgutada,uisutada ja suusatada. Sellele igatsusele mõtlemine teeb ming mingil veidral moel rõõmsamaks - see tuletab mulle meelde, et varem või hiljem saab kõik korda (meeldivam oleks siiski, et varem, aga ma ei pirtsuta).

*Varsti näemeee :*

 Ps! Tiina, sinu fännid ootavad järjekat - just you know. But there's no rush. ;)