Meie emotsioonid ja mõtted on ühed võimsad (kohe kindlasti äärmiselt veidrad) asjad. Naljakas, kui suurt mõju omavad meie üle filmid. Võtkem näiteks kasvõi naistekad. Meie, tütarlapsed, oleme niivõrd hella hingega (vähemalt need eriti "pisikesed" neiud), et võib piisata väiksemast draamast ja juba oleme valmis silmi peast nutma. Keegi ( ja andke nüüd mulle nii andeks, et ma autorit välja ei otsinud) on öelnud :"Tõeliselt õnnelikud inimesed on need, kes ei tee vahet unelmail ja reaalsusel." Sellest lähtudes võin end ikka meeletult õnnelikuks neiuks pidada. Mitte, et ma nüüd just meeleheitlikult unistaks, et olla "õnnelik". Tahtsin pigem jõuda selleni, et olen eelneva moto autoriga ühel meelel. Meie, kes me oskame unistada ja samas püsida ka reaalsuse laineil, suudame elada tunduvalt positiivsemalt - me ei pea lootma, et meid tehakse õnnelikuks, teeme seda ise. Oskame leida rõõmu pisiasjades. On ainult üks väikene konks.... Unistamine on selline ohtlik meeltega mängimine. Kui kaotada tasakaal reaalsuse ja unelma vahel, võib tulemus olla nukker. Unistamine tuleks kindlalt ühendada tahtejõu ja sihikindlusega, nii võime kindlad olla, et ükski unistus pole kunagi ebareaalne.
"The Notebook"
(Nicholas Sparksi samanimelise romaani põhjal)
Väärt film, mis viib meid unelmaisse, et tõeline armastus tõesti eksisteerib ning et aastate möödudes ei pea armastus mitte mingil juhul hääbuma. Vastupidi, mu kallid sõbrad, see hoopis muutub tugevamaks ja tuletab iga päev meelde, kui võrratu oli algus ning kui võrratu on terve teekond armumisest Armastuseni.
Semisonic - Closing Time
No comments:
Post a Comment