“Christmas waves a magic wand over this world, and behold, everything is softer and more beautiful. ” Norman Vincent Peale

Rahulikke jõule, mu kallid!

  Loen Connecticuti tulistamise kohta. Ma ei suuda lihtsalt ära mõista, kui palju väärastunud inimesi siin ilmas leidub. Kes paneks käe külge väikestele, süütutele mudilastele? Mis toimub inimese peas üldse, et tal tuleb idee teist inimest rünnata!?!  See on osa ühiskonnast, mis ajab mind oksele...
  Kuidas on nii, et alati osatakse hiljem parastada? Või rääkida, kui probleemne oli  oma lapsepõlves kõnealune "kurjategija"? Ühiskond oskab ainult näpuga näidata... ja siis kui on pauk käinud, siis nutame, me nutame ja nutame ning ei mõista, kuidas sai just meiega see koletu lugu juhtuda. Aga, et märgata inimesi enda ümber - märgata erinevaid rasse, erinevaid suhteid, erilisi lapsi... ühiskond küll märkab neid, kuid samas seab kõik erinevatesse kastidesse, hakatakse näppudega viipama, kutsutakse nimesid. Null tolerants. Kasvatatakse üksteise vastu vihkamist. Ma usun, et suuuuurel määral on üldse paljudes maailma hädades süüdi internet. Kuidas kõik idiootsused on seal lastele kätte saadavad ning mida kõike seal õpetatakse.
  Kui mina olin väike mudilane, siis mäletan, et arvuti hiire asemel oli mul käes mingi reaalne lelu. Või sai poole ööni väljas ringi joostud ning sõpradega mängitud. Arvuti tuli meil hiljem ning koos rangete reeglitega, kuidas ja kaua seda kasutada võis. Tänapäeval on rüperaal kui "geniaalne alternatiiv lapsehoidjale" - hoiab ta su lapse koguaeg tegevuses ning mängib temaga või, hurraa-hurraa, harib. Vanematel on kiire, sest elamine nõuab raha ning et saada rohkem raha, peab olema parem staatus tööl. Kurb on näha, et meile on antud selline imeline leiutis kasutada, kuid seda kasutatakse valedel eesmärkidel.
  Kuidas mõjutab meie pubekaid meedia. Ma usun, et enesetapmisi noorte seas on olnud läbi aastate juba väga palju. Nüüd on populaarseks saanud  "mulle tehti haiget - ma nüüd tapan end ära - aga teen enne veel selle video" videod, kus siis enesetapja toob end justkui parema ühiskonna ohvriks. Ehk tõesti, mingi punt inimesi õpib sellest ja parandab oma suhtumist, aga selle laialdane kajastamine... ja üldse selline asi suunab pigem teismelisi (kes on kõige mõjutavamad üldse) mõttele, et enesetapp on lahendus ning et sa oled kangelane, kui selle toime paned.
  Aga surmad, viha, seks, narkootikumid - kõik need müüvad ning mida rohkem klikke koguvad erinevad väljaanded, seda rohkem raha tuleb. Kurb reaalsus.
 
  Selle emotsioonide ja  mõtetepuntraga jõuan ma tagasi selleni, mis on üks minu põhjustest, mis ajendas mind õppima rahvusvahelise noorsootöö eriala - võidelda selle idiootsuse vastu, mis noorte päid on vallutanud ning tahab ka tulevikus vallutada. Eks jah, noore ja rumalukese suured sõnad... kuid ma usun, et kui on usku endasse, siis on jõudu ka parema ühiskonna  kujunemisele kaasa aitamisele.

Avage oma silmad ja märgake üksteist.

Ilusat 3.Adventi,

Susie

My kind of a weekend.

I might look young but I am much more in the inside :)

Viimased päevad on olnud emotsioonide rohked... Ma loobusin suitsetamisest ja annan endast parima, et selle juurde tagurpidi taas tagasi ei jõuaks. Pühkisin tolmu oma meditatsiooni plaatidelt ning otsustasin tegeleda oma lõustakausta sõltuvusega ning, nagu seda kõike veel vähe oleks, hakkasin kuduma - keegi on otsustanud end kokku võtta =)

*Kaks lustakat oravat on meie hoovi vallutanud. Siblivad ühe põõsa juurest teise ning vahepeal pistavad omavahel ninad kokku, jusktkui sosistaksid salamahti minust.*

Taas olen end mugavalt sisse seadnud meie väiksele (kuid piisavalt suurele, et mahutada, lauakest ja kahte tooli) trepile, et võtta endale aega blogimiseks ning looduse nautimiseks... Ma tahaks niipaljusid kutsuda endale külla, et teil oleks võimalik tajuda seda harmooniat ja rahulikkust, mis seda kohta valdab. Siin on see miski, mis esimest pilgust saadik on teinud minu jaoks Kodu. Koht, mis leevendab mu igatsust koha järele, kus ma olen kasvanud, minu roosa toa järele, sest siin samas tunnen ma end justkui oleks olnud siin palju kauem, kui pelgalt pool aastat....
Niisis, täna oli minu esimene praktikapäev ühe "väikses" Soome koolis. Pean tunnistama, et hommikune ärevus oli kohe kindlasti üleliigne. Kuigi samas, ma ei kujutaks end ette ka emotsioonitu tüdrukuna.
Igatahes, päev oli kõikehõlmav. Tutvusin natukene kooliga, teiste õpetajatega, kooli korraga ning sain ka põgusa ülevaate oma tulevasest praktikast - I must say : It is going to be more than awesome!
Noorsootöö hõlmab endasse ka erivajadustega lapsi. Selle all ei mõtle ma ainult erinevate puuetega lapsi vaid ka näiteks lapsi, kes on pärit probleemset peredest, kes on tähelepanuhäiretega jne. Minu järgmised nädalad puudutavad ka seda noorsootöö valdkonda (ehk siis erinoorsootöö). Oma praktika ajal hakkangi kokku puutuma lastega, kes on tulnud eri riikidest ning tegelen nendega ettevalmistus klassis - õpime koos soome keelt ning kõrvale ka muid aineid (muusika, matemaatika, inglise keel, kunst jne); samuti puutun kokku ka nende eriliste lastega - nimelt on meie koolis grupp noori, kes on pärit probleemsetest perekondadest ning grupp noori, kellel on AIDS. Mind tundes, võite juba aimata, kui emotsionaalseks see praktika võib kujuneda. Ma olen ülimalt tänulik oma tuutorile, kes mind sellesse kooli suunas ning viis kokku nii võrratu juhendajaga nagu minul on. Tõeliselt särav ja positiivsust täis naine.
Millegi pärast julgen arvata, et minu praktika saab olema võrreldes kursakaaslastega kõige kirjum. Aga võibolla tuleneb see lihtsalt sellest, et olen teises riigis ning koolikord on teistsugune ning seetõttu erinevus on kergelt märgatav.
Mis veel vahva, ma mitte ainult ei tegele noorsootööd puudutavate küsimustega vaid saan ka võtta tundidest osa ning noorte õpetamisest osa võtta. Suuremaks boonuseks on veel see, et saan võimaluse õppida uut keelt, mis senini on piirdunud minu puhul ainult keelest aru saamisega, aga kahjuks ise vastama pole võimeline - ehk see nüüd muutub.
Ilmselt juba mõistate minu eneseväljendusest, et olen oma valikutega rahul ja naudin täiel rinnal oma vastalanud praktikat ning ootan põnevusega, mis sellel mulle pakkuda on!

Love you,

Susie

Mina jään veel ootama su jälgi lumel...

Hey kullad :)

Taaskordne suurem pakkimine seljataga. Kolime Mustamäele tüdrukukutega - it's gonna be the best girls apartment you have ever seen! :)
Hämmastav, kui palju asju ühel tüdrukul olla võib. Tänasest sõidan kuuks ajaks koju - Soome praktikale. Pisut hinges väike ärevus sees, et mis mind ees ootab, kuid ma usun, et see on väärt kogemus ja saan endale häid võimalusi juurde.

Viimased päevad on mõnesmõttes väikse igatsusemärgi all mööda läinud, aga eks ma ju ise teadsin, et see nii läheb, kui ma end õigel ajal korrale ei kutsu ja eemale ei hoia. Nüüd tuleb sellega elada. Lohutus on see, et meie armsad sõbrad tulevad tulevikus tagasi ning plaanivad nii mõndagi siin korda saata, eks näis, mis elu toob. Päris mõistlik jutt, eksole :)

Uuu, meil oli eile Movember party Red Emperoris. Ilmselgelt võtsin osa. Oi, kuidas mulle sellised dresscode peod meeldivad :) Jätsin paari sõbraga hüvasti, keda nüüd ilmselt taas mõnda aega ei näe, kuna mina ära Soome ja nemad selle paari nädala jooksul oma maailmareisiga edasi liiguvad. Oh, I'm gonna miss you guys!

Ilmselt see minu hetkeemotsioone kõige rohkem iseloomustavaks lauluks. Still in love with King Charles!

Muidu läheb mul päris ilusasti, ei saa millegi üle kurta. Vaikselt tegelen enda praktikaks ette valmistamisega ja paralleelselt tegelen kooliasjadega ja kodutööde esitamisega.
Ja nüüd vutvut laevale.

Kallistan,

Susie

Me ise loome emotsiooni, mis jääb teistele mälestuseks meie isiksusest.

My life has been a real highway for the last couple of weeks.
Eelmise kuu alguses kohtasime kursakaaslastega Shootersis paari Austraallast. Esmapilgul jäi mulje, et well okey tüüpilised maailmarändurid, kes hommikul meid enam ei mäleta. Õhtu jooksul sai palju tantsitud ja kui oli koju mineku aeg andsime hoopis üksteisele lubadeused, et järgmisel päeval ka näeme. Nüüd, pea kuu aega hiljem liigume ikka sama seltskonnaga ringi ja õpime tundma nende kultuuri. Lisaks sellele on tulnud ka juurde uus eesmärk - sõita suvel Austraaliasse praktikale. Will see what comes out! Aga mitte point ei ole selles, et nüüd uhkustada, et yeah, mul on aussist pärit sõbrad vaid ma just mõtlen, et kui vahva on tõsiasi, et täiesti võõrastest inimestest võivad välja kasvada päris lähedased tutvused. Sweet in a way.
Paar päeva tagasi käisin sellises baaris nagu Red Emperor. Ülisuper koht. Selline suht alternatiiv-stiili, et ilmselt neile, kes on rohkem klubiinimesed, siis neile ei sobi... Kohtasin seal ühte armsat neiut. Pärit Kanadast,  aga on Eesti juurtega. Kuidagi klappisime omavahel. Mingi hetk ta kiitis mu kõrvarõngaid (kiisudega olid need). Ja ta tõesti oli neist väga vaimustunud ning rääkis, kuidas ta selliseid oma õele tahaks ka, et ta õde jumaldaks neid. Ilmselgelt kinkisin talle enda omad. Aga see reaktsioon, mille vastu sain - üliõnnelik tüdruk, meelitatud ning mind pooleks kallistav. Ja siis ma mõtlesingi, et ... me, eestlased kipume sageli endast külma mulje jätma, kuidas tegelikult oleme ikka generatsioonide vahetudes aina soojemaks muutunud. Ja siis ütles Ariel ka nii õige lause :"If you manage to find Those people here in Estonia, then it will be amazing experience staying here!" Ja täpselt nii ongi...
Eile kohtasin kahte noormeest Soomest. Originaalselt on nad ilmselt pärit küll kuskilt palju soojemalt maalt, kuid nüüd elavad Soomes. Kuna retsepsioon oli parasjagu nende saabudes kinni ja ma juhtusin olema all, et neile ust avada, pakkusin neile seltsi, kuni hosteli omanik saabus. Taaskord nendest õhkav positiivsus ja soojus oli piiritu. Rääkisime erialadest, mida õpime, Soome ühiskonnast ning ka Jumalast. In a way ei olnud see üldse selline pealesurutud vestlus vaid pigem andis võimaluse noormehele rääkida oma nägemusest Jumalast ja temasse uskumisest. Maailm on täis nii huvitavaid inimesi!
Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal on, aga esimese asjana kipun nägema/otsima inimestes seda sisemist ilu ning kui mu otsingud on positiivses mõttes vilja kandnud, siis tabab mind suur rõõmutunne. Nii mind valdabki viimasel ajal emotsioon, et inimesed on nii ilusad ja head :)
And about that paper rose. Eile Shootersis tuli mulle ligi üks Iiri noormees ning ulatas selle lille ja ütles, et üks tema sõber on mulle selle saatnud. Kes? Seda ta ei öelnud. Nii ma siis olin teadmatuses, kuid samas meelitatud, et keegi on mind meeles pidanud. Täna hommikul sain teada, et see on minu superarmas mehiklasest sõber, kes töötab samas hostelis, kui Iiri poisid ööbivad. Ta meisterdas mulle lille, kirjeldas mind poistele ning andis korralduse see mulle toimetada. A bit of an attention doesn't hurt anyone, right!?! :)

So that's pretty much all about how I have been doing.

Love you,

Susie

Trick or Treat!

Selle lauluga meenub mulle, kuidas väikse tüdrukuna istusin issi kõrval meie kolitoas. Ta mängis klaverit ja laulis Jaak Joala laulu "Vildist kübar". Mäletan , kuidas mul oli tibutagi ihul. Ma sulgesin silmad, et kujutada ette seda kübarat ja pärleid. Isa tegi samal ajal suitsu.... ja laulis.... Ma mäletan, et mulle meeldis tema käsi nuusutada, sest need lõhnasid meeste lõhna ja suitsu järgi ja millegi pärast oli see kooslus nii pööraselt hea....
Ilmselgelt on mind tabanud nostalgia.
Akna taga sillerdab endiselt õhuke lumevaip ning hetkel tuba vallutanud muusikaviisid tekitavad sellise kerge jõululaupäeva hommiku.  Oh, I'm hopeless romantic.

Kui meeldiv on hommikul ärgata ja avastada, et maad katab õhuke lumekleit. Oeh, kuidas praegu hinges möllab jõulumeeleolu. Aga naljakal kombel on see hea tunne ainult toas - välja külma kätte küll ei kipu, lisaks kõigele on veel nii libe, et igat sammu tehes mõtled, kellele peaks kõigepealt helistama, kui libastud ja (näiteks) jalaluu katki kukud. Positive thoughts, huh ? :)
Tegelikult viimasel ajal on nii palju toimunud... ja samas mitte midagi. Vaikselt kulgen koolis ja saan uusi tutvusi.
Eile jalutasime sõbrannaga rimis.... ja juba on pühadetooted müügil. See kõik on kuidagi niii vara... Vaatan seda pühadekraami ja suhu tuleb mõru maik ja kõhtu paha tunne - pole juba nii ammu saanud Lõuna-Eestisse sõita ja igatsus sõprade järgi on oi-oi kui suur. Samas õppimine tahab tegemist ja maale sõitmine on kurnavalt pikk, siis kuidagi mööduvad ka nädalavahetused ikka pealinnas oma soojas toas ja tuttavate trollide-trammide keskel.

Suur tassike teed meega, emme tehtud vest selga, villased sokid jalga ja mõnus muusika käima - vot see on meeleolu :) Ilus reedehommik igatahes.

Viimased päevad on päris kirevad olnud - alustades kursapeoga ja lõpetades eilse õhtu seiklustest.
Tunnen, et nüüd on minul tõeline tudengielu pihta hakanud; ei saa kurta.
Kõige olulisem aga viimaste päevade juures on see, et need on mulle meenutanud, kui hästi end oma kehas tunnen ning kui vinged sõbrad mul on, for real! :)
Pean piinlikkusega tunnistama, et teatud asjaolude tõttu pole tänane enesetunne just kõige parem (loe: neiul on pohmell), aga samas hinge on vallutanud rahulolu ja kõik tundub justkui omal moel korda loksuvat. Meil on alati kiire elu ja see "kiire" ei kao kunagi mitte kuhugi, kuid samas tunnen, et see kiire võin ka meeldiv olla, kui oskad aja maha võtta.

Katsetasin taas ka soenguga. Pean kohe ära mainima, et mul on ülivinge juuksuripreili ja ma kohe väga rahul temaga! Seega, kui keegi tahab endale midagi vinget ja katsetada, siis ask her contact from me  :)

Kallistan

Susie

Love is in the air

Täna on olnud niiii mõnus päev.
Ilm on meid õnnistanud - vihmaga täna ei kohtunudki nind isegi päikesepreili piilus häbelikult pilvede vahelt. Isegi sellest imepisikesest kiirtepaitusest oli palju abi.
Tegime Paulaga värvilise õhtusöögi porgandite,kartulite ja lihapallidega (lisaks peale natuke hapukoort) , nüüd kõht punnis ees ja veereme mööda tuba ringi. Ilus!

Veider, kuidas vahepeal on pea kohe nii tühi, et võid vähemalt tund aega jutti valget lehte jälgida. Lihtsalt jälgida ja mitte midagi sinna kirjutada. Iga sõna, mis lehele mõttes maalitud, tundub nii vale ja nii jääbki sinna haigutama üks suur ja nukker tühjus....
Kuidas see nüüd oligi... Ahjaaa: "Motivation to study...... Aaaaand it's gone!"  Ole sa õnnistatud armas kool, mille jaoks tundub, et jaksu jagus mul ainult septembriks ja nüüd kui tõsine õppimine pihta hakkab, siis tekib küll hirm, et kuhu ma pean end peitma, et koduseid ülesandeid tegema ei peaks,... või kuidas saaks juurde inspiratsiooni?
Mis kõige iroonilisem minu praeguse situatsiooni juures on, et ometigi just nüüd tunnen, et võiks tulla bloggerisse ja kirjutada, kuidas mul läinud on, panna muusika hästi kõvasti kõrvaklappidesse mängima ja lihtsalt sellisel veidral moel end sellest totrusest tühjaks kirjutada... ja näe, see täitsa lõõgastab.

Kuidas mul siis läinud on? ... Tunnen, et oma senise elatud pea 21 aasta jooksul esimest korda tekib minul sügisdepressioon - justkui minu lootustandev valgus tunneli lõpus on kustunud. Lisaks kõigele, justkui kiusu pärast, peidavad nutused sügisilmad  pilvede taha meie armsa Päikese. Aga ma ju nii-väga igatsen teda :(
Möödunud nädalavahetusel käisime Soomes Emmel-Issil ja vendadel külas. Oma pere nägemine ja nendega koos aja veetmine on ikka üks kõige paremaid kosutusi-lohutusi. Emme musi ja Issi kalli - nii hea!

Tegelikult olen ma ju selline inimene, kes isegi depressiooni põeb valesti. Kuidagi liiga enda sees ja ei lase sellel end piisavalt haarata, aga võibolla peaksin ma just tabama seda tõelist põhja, et siis end välja elada ja uuesti tõusta ning leida valgus. Aga ma tunnen, et kerge naeratuse taha on palju lihtsam end peita, kui tõesti lasta masendaval reaalsusel end tabada - igalpool on ju ikkagi alati natuke rõõmu (kasvõi väiksed mudilased meie bussides, või tänaval vastu tulevad naeratusega kodanikud). Now that's the spirit!

Aga mul on üliarmas kursaõde, super toakaaslane ja otseloomulikult fantastiline perekond. Ja kui veel oma Tartumaa kullakesi nüüd kaa kiiremaskorras näeks, siis pole kahtlustki, et ma saan hakkama! :))
Lõpetuseks laulu kaa, mille Katu täna mulle jagas - must say, I adore it!

Hoidke hinged soojad <3

Susie

My Lovely Weekend

Puhka rahus, kallis sõber!

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal
see polnud mu surm.

Nii hädiselt vaiksed ajad on minu mõttemaailma viimasel ajal tabanud - sellepärast pole mind siin juba pikemat aega näha olnud, pardon!

Oleme end nüüdseks ilusasti oma hubasesse tuppa sisse seadnud, tahaks veel peeglit ja patju põrandale, siis oleks kohe eriti vahva toakene :)
Vaikselt kohale hiilinud sügis on endaga kaasa toonud suures koguses väsimust ja kübekese stressi. Aga sellel mustal kujul mina end mõjutada ei lase - sügis on mõnusalt siiruviiruline ning see soe päikesenatukene, mis meid aeg-ajalt paitab, annab päris palju energiat.

Lugesin päris asjalikku artiklit, mis täitsa sobiks kohe siia konteksti: Tiina Jõgeda: Miks õnnetud õnnelikuks ei saa?

Püsige rõõmsad ja tulge täna vabaduseväljakule lõõritama,

Susie 

Istume Paulaga Nimeta baaris ja sööme pastat. Taustaks One Republic'u laul Good life. Võtan endale vabaduse mõelda möödunud nädalal kogetud rõõmupursete ja muude seikluste üle järele... Tänase õhtu eesmärgiks on sellest tohutust pasta portsust, mis mu ees taldrikul nii ahvatlevalt lebab, end lõhki süüa. This has gotta be a good life!

Ott Leplandi, The Sun'i ja Smilersi kontsert Rock Cafe's. Massiviisiline higistamine. Paula haigutab. Suure mõõduline onu lööb mulle küünarnukiga näkku - tema peaks küll ära maksustama juba puhtalt selle pärast.... Mingi neiu arvab, et on lahe tantsida oma kaenlaalused mulle näkku suunatud - kuhu ma ennast seganud olen? Ja see pole veel kõik, mingi fänn, kel suust tulevad laval möllava bändi laulusõnad.... ja koos sõnadega suurel hulgal sülge... otse minu peale...
Tanel on endiselt ilus... või siis ka mitte, tundub kuidagi liiga edev. Hääl oleks teda ka justkui alt vedanud, aga selle korvab väga ahvatlev (palja ülakehaga) trummar. Higipiisad langevalt palgelt pluusile... õhku ei ole.
Paula lausub väsinud pilguga :" Mind on täna juba nii palju katsutud, et nüüd ei taha vist tükk aega, et keegi näpiks!" ... Keegi padupurjus noormees kukub mulle otsa... Maksad 10 eurot, et end segi juua, kontserdi  ajal pahupidi silmadega ringi komberdada ja teiste elamust rikkuda - well done! Kuna vabu istumiskohti ei olnud, siis leidsime lõpuks Paulaga endale tuge garderoobi seinalt ja sinna end lahkumiseni ka parkisime...

Mjah, eks ma ole vist ikka rohkem simmani ja vabaõhukontsertite tütarlaps, aga sellegi poolest omamoodi elamus. Ja no muidugi Ott oli hea - erinevalt nendest feik staaridest oskab tema end ikkagi meeldivaks muuta ja tõesti teeb oma esituse nauditavaks. Nice.

Oli vägapikk öö – kartsin juba vaikselt, et sellel ööl ei tulegi lõppu, kuid kella viie aegu öösel siiski uinusin paarikümneks minutiks.
Pea oli mõtteid ohtralt täis: täna on see saatuslik päev, kui esimest korda sõidan Helsingi-Tallinna vahet... üksinda. Nagu väike laps vahin abitult ringi ning üritan oma kohta leida ja samal ajal järgmist plaani läbi mõelda. Asjad pakkisin juba eile ära, et selle tegevuse arvelt natukenegi kauem voodis olla, kuigi jah... samahästi oleks seda võinud ka öösel teha, kuna und ju ei olnud.
Natukene peale kella kuut hommikul (seda ütleb minud bioloogiline kell) äratas mind issi, et head teed soovida – nüüd me mõnda aega ju ei näe. Natukese aja möödudes tuli ka emme. Mõnes mõttes olen neile täitsa tänulik, et nad valisid hetke, mil olin unesegane ning liigseteks emotsioonideks veel mitte piisavalt reibas. Olgugi, et olen juba suur tüdruk, ei meeldi head aega ütlemised mulle mitte üks teps...
Kell 6.20 karjus meeleheitlikult äratuskell – on aeg väikevenna (kes pole enam nii väike) kooli saata.
Venna kooli saadetud, üritasin veel veidike tukkuda, kuid sellest ei tulnud enam midagi välja.... oli aeg oma uimane keha lõplikult voodist välja vedada, kohv hakkama panna ja dušši alla minna.. Üritasin ka mingit hommikusööki kokku vorpida – muna sisse lötsitud leib ja natuke vorstikuubikuid ja praetud kartulipuder kõrvale. Mitte just unistuste but well, kõhtu täitis ikka.
Teele asusime päris normaalse ajavaruga, vähemalt esialgu tundus nii. Helsingisse jõudes pöörasime valest kohast ära... ja siis uuesti.... ja kolmas kord veel. Ullike nagu ma olen, leian esmalt ikka igast äpardusest natuke huumorit. Pärast pikki vingerdusi jõudsime siiski sadamasse – jäin laevast maha... no ja oligi huumor mu näost pühitud..
Ma ei tea, mis see on, aga alati keerulisse situatsiooni sattudes tuleb nutu klimp vägisi kurku, sõnad ei tule enam välja ja pisarad vallutavad silmad. Pardonks, Siim, võisin su päris veidrasse olukorda panna! Ja ometigi ei olnud ma nii õnnetu ühti – tuleb lihtsalt hilisema laevaga nüüd minna.... ja veel raha maksta.....Win!
Lõpuks end natukene kogunud, ostsingi piltei järgmisele laevale, ütlesin Siimule moka otsast: „Okei“ ja nüüd istun sadamakohvikus ja ootan laevale pääsemist.
*Nüüd te ilmselt mõtlete: hüvastijätuks „Okei“.... Milline tainapea ütleb sellisel viisil head aega?!? Võin aeg-ajalt ikka päris geniaalne oma eneseväljenduse poolest olla....
Let’s see what Tallinn has for me!
XO.

“Life is never easy for those who dream.” Robert James Waller

 Sest, miski selles laulus niinii meeldib :)

Olen rahutu hingega - unistaja - mul on kombeks liiga sageli (kui palju on liiga sageli?) oma silmad sulgeda ja lihtsalt pageda mõtteis kuskile seljakotiga maailma avastama... Samas kui natukenegi lasen end reaalsusel tabada avastan end lõksust - ma sean oma unistustega oma hinge enda kehasse lõksu... 
Ehitan endale pilvelosse, tõusen kõrgele ning üsna pea tunnen end tugeva mütsatusega maad tabamas, sest reaalsuses ei ole kõik ju nii lihtne, et lihtsalt lähed ja jätad lähedased, kooli või töö... Või on? Ehk peaksingi lihtsalt vähem mõtlema, pakkima oma neli asja seljakotti ja alustama eesmärgita matka?... Ja taas langen uneilmasse ning mõtlen, kui kerge oleks lihtsalt kulgeda ja mitte millestki hoolida - näha ilma ja erinevaid inimesi, õppida tundma erinevaid kultuure. Kas see oleks egoistlik või endale võimaluse andmine? 

Jah, ma arvan, et olen lihtsalt püsimatu ja sean endale sellega lõkse. Tunnen, et sees sügeleb - tahaksin enda jaoks midagi suurt saavutada, aga ei ole enda jaoks kindlaid soove välja suutnud nuputada.
Olen taas oma vanas ringis tagasi - olen õnnelik, elu läheb nagu peab...või isegi kordi paremini kui julgeksin tahta, aga ometigi on midagi justkui puudu. Avastan end öösiti rahutult vähkremas ja mõtlemas, mida kõike nüüüüd ja kohe ära ei teeks. Aga miks ma siis ei tee!?!.... Ja nii see veider virrvarr minus möllab, kuni lõpuks varahommikul uinun ning alles järgmise päeva hommikul ärkan... Ehk algav kooliaasta toob minusse mingisuguse stabiilsuse ja samas seiklusi, mis aitaksid mind hingelise rahulolu saavutamisel.... Ahjaa, sain ju kooli sisse, alates 3.septembrist olen Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari esimakursuslane - päälinn hoia alt! (:

Oo, mu teatraalne Kuhjavere!

Hei, kallid sõbrad!

Minu tänane postitus on üles ehitatud sündmustele, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel*

Esmalt mainin väikse pisiasja - Jah, veetsin oma nädalavahetuse perega Viljandimaal, aga kahjuks nappis ajalist ressurssi, et ei jõudnudki seekord teieni, mu armsad.

18.08.2012 kell 4.20.   Öö on,  peale mitme tunnist sõitu olemegi jõudnud sihtkohta - Kuhjavere külla Tire talusse. Vean end vägisi autost välja, mõttega, et kohe saab madratsil magusasse unne suikuda. Väljas on mõnusalt jahe ja värske maa õhk - olen juba vaikselt unustanud, kui hea on öösel väljas olla... kõik on nii vaikne ja rahulik - mitte nagu meil seal koos põtradega (sellest seigast üle saamisega läheb veel aega). Pererahvas ise juba magab - usun, et eelnevad päevad on nende jaoks juba väga tegusad olnud ning ega ka järgnevad päevad väga ei halasta. Ettevõtliku pere rõõmud!
  Lesin väsinult madratsil ja mõtlen endamisi, kui kiirelt on viimased 12 kuud muutunud. Kuidas eelmisel aastal lahkusime siit samast talust pisarsilmi, kõhus veider igatsus, teadmata, mis elu meile toob... Ei teadnud siis keegi meist, kas uuel aastal teatritepäevadele jõuame. Aga tegelikult ei ole see elu midagi nii draagiline ja ükski kaugus pole nii suur, et ületada, peab lihtsalt tahtmist olema.... nii ma laskun paralleelreaalsusse, hinges segunenud väsimus ja rõõm tagasi olemise pärast.
  Hommik algab meie jaoks piinlikult hiljem, kui ülejäänud meeskonnale, justkui firmamärk. Krapsti voodist välja, välimus korda ja siis külaväljakule pildistama ja lihtsalt teatrit nautima. Ilm on nii ilus, pole tapvalt palav, aga samas päike on oma kiirtega piisavalt helge.
  Seekordne Külateatrite festival Kuhjaveres toimub juba kaheksandat aastat. Paljud trupid on juba ajapikku tuttavaks saanud ning nii mõnegi puhul tabab suur taasnägemise rõõm.... Algselt plaanisin, et blogipostitus saab näidenditel üles ehitatud, kuid siis avastasin end tobedast olukorrast - ma siiski ei ole sellel alal just kõige õigem inimene kritiseerima ja kiitma. Nii saangi teiega ainult jagada seda emotsiooni, mida need kaks päeva minus tekitasid.
   Sean end sisse esimesse ritta filmi meeskonna istekohtadele venna fotoaparaadiga, et endast targa piltniku mulje jätta. Vapralt elan etendustele kaasa ja kui algas päev naudinguda, siis pikapeale tabas väike väsimus ning tuleb sammud vahelduseks külaväljaku nurgas oleva grilli telgi poole seada, et pisut meeli turgutada. Nii mu päevake õhtusse veerebki - näidendid ja puhkepausid vaheldumisi.
  Õhtul algab kaua oodatud simman, minu esimene korralik välipidu sellel aastal - hurraaa! Ma ikka mõtlen ja imestan, kui palju rõõmu võib üks karglemine ja ringi möllamine pakkuda. Üks paganama hea viis endast negatiivse emotsiooni välja elamiseks... ja see tõesti aitab! Tantsupeo lõppedes seame sammud tagasi Tire tallu, et hommikuks välja puhata ja siis vapralt festivali teist päeva jätkata.
  Ilmselgelt ka teise päeva hommiku algab meie perekonna nooremate inimeste jaoks stiilselt hiljem. Poiste öö möödus suisa külaväljakul valvates - vaprad on nad meil küll! Kahjuks ilm enam nii hea ei ole, kui seda oli eelmisel päeval - vihma kallab ning tundub, et nendel kurbadel pilvedel ei tulegi lõppu.

  Vihmast hoolimata, jätkub teatrihuvilisi ka pühapäevaks. Eriti vinge on, et vaprad näitlejadki trotsisid paduvihma, ning oma etteaste vapralt, kuigi ise veest tilkudes, esitasid. Minu arust on nii tore, kui inimesed naudivad, mida nad teevad ning veel parem, kui nad saavad oma näidendi mõtet ja emotsiooni edukalt publikule edasi kanda. Igal aastal Kuhjaverre tagasi jõudes olen meeldivalt üllatunud, kuidas on jätkuvalt neid inimesi, kellele meeldib näidelda, kes viitsivad ennast argipäevast välja ajada ja ennast laval täiel rinnal nautida.

Ma usun, et ma ei liialda kui ütlen, et me kõik oleme tänulikud Kuhjavere vaprale külarahvale ja eriti suur kummardus Mukkide perekonnale, kes on alati seda meeletut rahvamassi soojade silmadega vastu võtmas! Kuhjavere on üks nendest vähestest Eestimaa paikadest, kuhu igal aastal pikisilmi naasmist ootan.

... On aeg jätta hüvasti ja hakata ootama järgmise 12 kuu möödumist, et siis taaskohtumise rõõmu tunda...

Jällenägemiseni!

Hei, mu armsad.

It's been a long time, huh.
Meeletult palju on käsil olnud koguaeg ning suuremat sorti loomelend on minust mööda liuelnud.

Siin ma siis istun, Gonsiori tänava soojas korteris, närvid krussis ja kõhus möllab sipelgate torm. Kell 12 ootab mind ees vestlus Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Kolledšis. Kandideerin Rahvusvahelise Eriala tasuta õppekohale. Hirm on meeletu. Või ei... tegelikult oleks hitm liiga suur sõna minu praeguste tunnete kohta - pigem valdab mind suur ärevus. Ärevus taas kooli minemise ees... Nii kange tahtmine on lihtsamat teed minna ning jätta vestlus vahele ja jääda sellesse eluetappi, kus ma praegu olen... keskharidusega noor, kes teeb töid, mida talle pakutakse ning ei nõua palju.  Aga kas olen tõesti nii vähest väärt? Kas ma ei tahagi näha, mis elul mulle varuks on?

Mind rahustab mõte, et tegelikult on hea, kui ma ikka katsetan ja kui siis kooli sisse ei saa, siis vähemalt andsin mina endast kõik, kuid nii ei pidanud lihtsalt minema. We'll see about that :)

Minu juulikuu oli väga teguderohke, ehk isegi võiks öelda, et seikluste ja katsumuste rohke. Aga see-eest üleni positiivne! Käisime kesk Soomes ühes talus maasikaid korjamas. Kui eelnevalt ikka räägiti, et me ise ei kujutagi ette, milline orjatöö meid ees ootab, siis kohale jõudes ootas meid meeldiv üllatus - kõik oli hoopis teisiti. Lisaks igapäevasele tööle, leidsime endas aega ja jaksu, et mööda kohalikke teid ringi rännates looduskaitsealasid ja muid vaatamisväärsusi avastada.

Nüüd kott vapralt õlale, motivatsioonikiri näppu ning kõrvaklapid kõrva ja siis sihiks Räägu 49 .
Wish me luck!

Love you!

Susie

“Have love for your inner Self and everything else is done for you.” Amit Ray

Sissejuhatuseks natuke laulu kah :)

Juhtusin täna lugema delfi portaalist artiklit teemal "Noored tütarlapsed, kus on teie eneseväärikus" (klikka ja jõuad artiklini).

Neiu kirjutatud lugu on küllaltki hea tegelikult. Ei ole nagu iga teine totrustest üle keev wannabe-arvamuslugu. Siinkohal pean just silmas kollast meediat. (Minu viha nende pihta vist eal ei rauge). Sõnavalikust veel olulisem just selle kindla artikli juures on see, et loo autor tõepoolest üritab suunata meie mõtteid nendesse linnast välja jäävatesse kolgastesse, kus on "okei" kurameerida oma naabripoisi isaga või "lõbutseda" külavahel vanemate, eluteel tupikusse jooksnud, onukestega.

Kuna olen ka ise põline maatüdruk, siis on olnud momente, kus isegi kohtad selliseid vaatepilte. (ja hoidke end, kes just arvas, et ma ise olen selline olnud. Sõbrad, rohkem usku minusse!)

Minu esimene mõte seoses selle artikliga - kõik algab kodust! Oma esimesed sõnad õpid sa seal, esimese armastuse koged seal - vastastikune armastus perekonnaliikme, kaisukaru või lemmikloomaga..... vähemalt ideaalis. Aga kui ema ja isa on juba nagu (vabandage väljendit) kari krantse ja ülejäänud lähedased kas ei taha või ei oska sellest tupikust välja aidata, siis ei ole ilmselt midagi paremat võimalik oodatagi.

Kui looga ühelepoole sain, otsustasin, et kütaks natuke oma emotsioone - hakkasin kommentaare lugema.
Ja mida ma näen - need kitsalaubalised elukad veel kiidavad takka ja õigustavad tüdrukute käitumist. Mis ühiskond see selline on?!? Mismõttes on see normaalne, kui alaealine tüdruk ..... parandan end... üks kõik mis vanuses neiu end suvalisele meessoost isikule kaela viskab, olgu ta siis kas mingi pompsik või bussis istuv noormees. Et "riik on meid selliseks muutnud"!?! No ma ei tea.... Inimesed, kus on teie aru?

Ja et sellest veel vähe oleks.... kui olin juba end piisavalt üles suutnud kütta jõudsin järgneva kommentaarini: "mille üle imestada - eesti naine võrdub labase spermapumana". Ja siis imestatakse, miks meie kodused tüdrukud ummisjalu jooksevad teise riiki, et endale leida kaaslast, kes austaks ja kohtleks teda väärikamalt kui tühipalja koristaja-kokk-nõudepeijana. Kurat ma ütlen. Ajab ikka harja punaseks küll see mõttetu sõnade loopimine ja endast heal arvamusel olemine - ühel päeval maksab see veel kätte!

Noooow Can I panic?

Strange thing... or may I say scary thing just happened to me.
Endiselt olen öö-inimene oma uneprobleemide tõttu. Kui olen kaua üleval, siis mulle meeldib öösel väljas trepi peal istuda ja elu üle järele mõelda... või lihtsalt lehtede sahinat ja linnu laulu kuulata. Nii ka täna.

*Mainin vahepeal, et meil on pea-välisuksega väike keiss. Nimelt, et väljast poolt saab ainult võtmega sisse (mitte lingiga), seega kui keegi on kodus, siis on koguaeg võti ees. Ainult ööseks võtame eest ära.

Nonii... Istusin mina trepi peal ja vaatasin oma sarja, rääkisin sõbrannadega juttu ning nautisin looduse võlusid. Järsku tunnen, et põis pitsitab ja peaks korraks tuppa lipsama ja siis välja tagasi, sest ilm on tõesti mõnus  ja miks siis toas arvutis istuda, kui saab sama ka väljas teha.  Hakkan mina siis välisust avama, kui avastan (üllatus-üllatus), et võti on tuppa kamina peale jäänud.... ja uks on lukus... ja on pime... ja mina olen üksi väljas. Muidugi ei pannud ma endale ka jalanõusid jalga, sest trepi peal on toolid, kus on mõnus rätsepistes istuda ning jalanõud on siis liiga tülikad. 

What will I do?!? Paanika vaikselt tabab - no põis lõhkeb varsti ja kuidas ma sokkides mööda hoovi ring jooksen.? Võtsin end lõpuks kokku ja jooksin teisele poole maja, et väikevenna aknale kolkida ja öelda, et ta mulle ukse avaks. Üleval ta oli, aga aknale ei tulnud.... Kartis kolli vist...

Järgnevat ma ei tahtnud alguses teha... Siimu üles äratada. Nimelt tema peab hommikul tööle minema ja ei tahtnud teda pahandada... Istusin siis nõutult tagasi trepile ning mõtlesin, mida teha..

Järsku kuulen, et meie maja ees olevas metsas/puserikus/võsas hakkas miski sahistama ning siis see miski mütsatas teepeale. Ma nüüd ei tea, kas tõesti vastas sellel hetkel tõele ütlus, et hirmul on suured silmad ja tegelikult oli see mingi kiisu, aga minule tundus mütsatuse heli tugevust arvestades, et see oli vähemalt mingi suur hirv kui mitte põder. And let the real panic start.! 

Enam polnud aega pikalt mõelda. (Järgneva tegevuse lugemise ajal üritage mind nüüd ette kujutada). Haarasin kätte kriketi kurika, hiilisin maja ees oleva samba taha, lülitusin ninja mode'i ning üritasin luurata, seda suuurt kolli, mis puude vahelt välja tuli. Ei näinud. Nii hiilisin ma edasi Siimu akna alla (mis on umbes 10 meetrit trepist) . Tema aken oli lahti. (Vend magab täpselt akna all). Hakkasin teda kurikaga toksima, et ta ärkaks. Andsin talle korralduse mulle uks avada ja suundusin tagasi trepile ootama. 

Ootasin vähemalt 5 minutit, kui taipasin, et venna ei ärganudki üles. Nutt kippus kurku, endal ka häbi, et nii loll sain  olla ja võtme tuppa unustasin. Hingasin, surusin krokotillipisarrad tagasi, haarasin oma võimsa kreketikurika ning suundusin taas, sokkides, Siimu akna taha. Togisin teda natuke aega... Järsku kuulsin jälle selle "koletu looma" liikumist ning siis sai minu mõõt täis. Ma ei tea kuidas, aga järgneva 3 sekundiga ronisin ma aknast ise sisse, otse Siimu voodisse ning toas ma olingi.  

Läksin päästsin oma rüperaali ning sõbranna soovitusel (kes oli mulle kogu selle aja läbi msni toeks olnud.. õigupoolest oli neid armsaid kaks(= .....) meisterdasin endale tassi teed.

Niiii lõppeski minu tänane SpiderWomani seiklus. Vastutasuks sain peavalu.... ja vetsu häda läks kah üle.

Lõpetuseks mainiksin ära, et meil on väljas ka varuvõti sellisteks puhkudeks.

See meenus mulle alles peale 15 minutit taas toas olemist. 

I guess paanika pühib peast kõik mõistlikud lahendused.

You know You love me,

XoXO

"Don't tell me they sky is the limit when there are footprints on the moon."

Tänaseks olen juba palju kindlam ja valmis sirge seljaga augustile vastu marssima.

Koolifoobia on vaikselt möödumas, kuigi kerge värin sisseastumiskatsete ees on endiselt. Tänu sõbrannale sain oma avalduse saadetud ning hetkeseisuga olen pingereas päris heal kohal, loodan, et ka jään nii kõrgele augustis toimuvate katseteni. Eks näis. Samas olen ka mõelnud , mis siis peale hakata, kui kooli ei saa. Siis tuleb saba püsti hoida ja tööle hakata.
Otsime tüdrukutega endale korterit - neljakesi koos odavam ja seltskonda ka juurde, siis ikka lõbusam.

Viimasel ajal olen hakanud sõpradele eriliselt pikki kirju kirjutama, koguaeg on nii palju rääkida ja niipalju tahaks ära teha koos sõpradega. Täitsa lõpp, kuidas aeg-ajalt igatsus hinge poeb ja tahaks sõpradega maha istuda, kohvi juua (no kohvi joomine on vist ilmselgelt ainult ühe tüdruku teema, aga siiski:D) ja maailma asju arutada. Ühest peoõhtust ei ütleks samuti ära. Ükskõik  kui vahva vendadega klubitamine ka ei oleks, nad ei asenda mulle ju sõbrannasid.... kui nad just ei otsusta end meikima hakata,kontsasid kanda ja girlish jutte rääkida.... neid tundes... I guess nooot!..


Loen Eesti kollast ajakirjandust ja imestan endamisi, kuidas meie tuntud inimesi sopaga pritsitakse. Kui ei ole enam mitte millestki asjalikust kirjutada , siis on alati pastakast mõni skandaal välja imeda. Puudub austust. Kahju, kui madalale inimesed langeda võivad. Ja kui juba ajakirjanikud on nii kitsalaubalised, siis nendest kommenteerijatest ei maksa üldse rääkima hakatagi - kui nime avalikustama ei pea, siis on kõik nii kõvad arvustajad. Ja oleks siis, et kindlate faktidega ja et "kõiketeadjad"  on tõesti asjadega kursis, aga ei - tuleb lihtsalt mingeid lapsikuid fraase loopida ja siis endast eritli loll mulje jätta... mina ja mu viha internetikommentaatorite vastu =P

Võtan end nüüd kokku ja hakkan koristama (tehke kuskile nüüd küll rist). Töölisrahvale peab süüa kaa meisterdama hakkama ning mõtlesin, et oleks armas neid koogigagi premeerida.
Õhtul jälle nagu teleka ette naelutatud, seltsiks sõber jalkpall.

Kallistan kõvasti!

Teie Susie