Thursday, June 28, 2012

"Don't tell me they sky is the limit when there are footprints on the moon."

Tänaseks olen juba palju kindlam ja valmis sirge seljaga augustile vastu marssima.

Koolifoobia on vaikselt möödumas, kuigi kerge värin sisseastumiskatsete ees on endiselt. Tänu sõbrannale sain oma avalduse saadetud ning hetkeseisuga olen pingereas päris heal kohal, loodan, et ka jään nii kõrgele augustis toimuvate katseteni. Eks näis. Samas olen ka mõelnud , mis siis peale hakata, kui kooli ei saa. Siis tuleb saba püsti hoida ja tööle hakata.
Otsime tüdrukutega endale korterit - neljakesi koos odavam ja seltskonda ka juurde, siis ikka lõbusam.

Viimasel ajal olen hakanud sõpradele eriliselt pikki kirju kirjutama, koguaeg on nii palju rääkida ja niipalju tahaks ära teha koos sõpradega. Täitsa lõpp, kuidas aeg-ajalt igatsus hinge poeb ja tahaks sõpradega maha istuda, kohvi juua (no kohvi joomine on vist ilmselgelt ainult ühe tüdruku teema, aga siiski:D) ja maailma asju arutada. Ühest peoõhtust ei ütleks samuti ära. Ükskõik  kui vahva vendadega klubitamine ka ei oleks, nad ei asenda mulle ju sõbrannasid.... kui nad just ei otsusta end meikima hakata,kontsasid kanda ja girlish jutte rääkida.... neid tundes... I guess nooot!..


Loen Eesti kollast ajakirjandust ja imestan endamisi, kuidas meie tuntud inimesi sopaga pritsitakse. Kui ei ole enam mitte millestki asjalikust kirjutada , siis on alati pastakast mõni skandaal välja imeda. Puudub austust. Kahju, kui madalale inimesed langeda võivad. Ja kui juba ajakirjanikud on nii kitsalaubalised, siis nendest kommenteerijatest ei maksa üldse rääkima hakatagi - kui nime avalikustama ei pea, siis on kõik nii kõvad arvustajad. Ja oleks siis, et kindlate faktidega ja et "kõiketeadjad"  on tõesti asjadega kursis, aga ei - tuleb lihtsalt mingeid lapsikuid fraase loopida ja siis endast eritli loll mulje jätta... mina ja mu viha internetikommentaatorite vastu =P

Võtan end nüüd kokku ja hakkan koristama (tehke kuskile nüüd küll rist). Töölisrahvale peab süüa kaa meisterdama hakkama ning mõtlesin, et oleks armas neid koogigagi premeerida.
Õhtul jälle nagu teleka ette naelutatud, seltsiks sõber jalkpall.

Kallistan kõvasti!
Teie Susie

No comments:

Post a Comment