Tuesday, June 19, 2012

Ahluofoobia – hirm pimeduse ees.

Imelik, kuidas päevaselt päikseline imedemaa võib öö pimeduse saabudes olla nii kõhe ja hirmu tekitav. 

Viimasel ajal piinlen tugeva unepuuduse käes... Või ei... magan ju siiski poole päevani, seega uni peaks nagu hea olema. Pigem on raskusi uinumisega. Enne tuleb päikesetõus, kui mina oma silma looja saan. Ei teagi nüüd, mida ära teha, et normaalsel ajal maagilisi unenägusid nägema hakata ja rahulikult puhata.
Mis tekitab veel rohkem fustratsiooni on paanika, mis mind pimeduses painama hakkab. Ma ei ütleks, et kardaksin paaniliselt pimedust - pigem seda, mis peitub pimeduses. Realistlik külg minus ütleb: "Ole mõistlik, jää magama, midagi ei ole vaja karta," samas, kui miski sees kisendab ja fantaasia kohe ekstra ärksaks muudab. Ei teagi kohe, kas nutta või naerda oma tobeduse üle....Mida teha!?!

 Juba mõned päevad painab mind veider olemine, sisikond justkui sügeleb - tahaks käega oma soolikaid sügada ja ogaraks väänelda. Kuidagi rahutu on olla - tahaks ringi joosta ja nii palju teha. Samas tahaks lihtsalt end oma tuppa lukustada ja rahus olla. Nagu seda praegu siin veel vähe oleks, eksole!
Lisaks minu öistele hirmudele painab mind kohutav hirm taas kooli minemise ees. Või õigemini hirm vastu näppe saamise ees - sest tavaliselt ärgitan mina oma lootused ülesse ja tulemuseks on läbikukkumine (milline positiivne mõtlemine, ma tean). Varsti on avalduste esitamise aeg ning eks siis selgu see tõehetk, kas saan kooli sisse ja kas tasulisele või riigieelarveelisele kohale. Üritan sellele mõtlemist koguaeg edasi lükata, aga olgem ausad, praegu on selleks siiski viimane aeg. Vähemalt otsime Paulaga hüppeliselt kortereid ja üritame augustiks valmistuda, et siis ühiselt (pluss loodetavasti veel 2 sõbrannat) korterit üürima ja tudengi elu kogema hakata, mina nende seas kui pesamuna(loe:esmakursuslane).
Seega see suvi tuleb täis otsuseid ja takistusi, mida tuleb ületada või millest tuleb õppida - olenemata oma hirmudest, ma siiski mõnes-mõttes ootan põnevusega, mis plaanid minu jaoks määratud on. Eks näis!

Ahjaa, möödunud on väga-väga meeleolukas ja tegemisi täis nädalavahetus. Käisid külas vennad koos võrratu vennanaisega ning laupäeval ühines meie pöörase pundiga ka sõbranna Austriast. Õppisin, et nüüdsest, kui tahame perega mingit väljasõitu teha, siis võtan juhtimise täielikult enda kätte (ärge nüüd valesti aru saage, ma ei pea silmas auto juhtimist). Nimelt, üritan kindlasti välja selgitada esmalt, mida keegi näha tahab ja teen vastavalt sellele ka väikse tripi-plaani, et ei oleks lihtsalt hullumeelset ringi sõitmist ja tulemuseks see, et väljas läheb pimedaks nind lõpuks ei jõua ikka kuskile välja.  Ja mina õpin selliseid asju alles nüüd... lohutan end sellega, et parem hilja, kui mitte kunagi.

Ma  vist ei ole jõudnud teile veel mainida, et olen õnnejunn. Ah, et miks?
Sest, mul on nii super vend, kes arvas, et oleks vahva koos Red Hot Chilli Peppers'i
kontserdit nautima minna. Ujeee, 30.juuli ja Tallinna lauluväljak: Hoidke alt!


3 comments:

  1. Whaaaaaaaaaaaaaaaaat !!
    Salome on seal juba !! Eriti hea elu nohh !
    Miss ya ;) :*

    ReplyDelete
  2. Mõnus lugemine täna hommikul kontorilaua taga. :)
    Mannu, we miss you too!! :***

    ReplyDelete
  3. Heh. Väike kohv ja "Ogara Mannu veel ogaram mõttemaailm" :D Peaaegu nagu isiklik elu24 :D
    Igatsen teid kaa mu kullatükid:*

    ReplyDelete