Kevadine päike põski. Olenemata suvisest päiksest, ei tohiks me unustada talvise tuule salakavalust ja siiski tuleks hoida oma keha ja vaim sossus. Vaikselt kaob väsimus sellest pimedast ajast ja ärkame ka meie lõpuks talveunest. Tunnen, kuidas minu naerunäod ja naerupursked ühe tihedamateks külalisteks saavad. Selle üle on ainult hea meel, kuigi vahest tunnen, et olen juba lollakalt positiivne - aga siis jällegi... mis on lollakalt positiivne? Kui lollakalt positiivne see on? Kas positiivne olemine saabki üldse midagi lollakat olla? Mis sõna see "lollakas" sellone on? Nonsense. Aga hea on küll. Hetkel toimub nii palju, Emotsioone on - oi kui palju ja kõik juba minu sees nagu pudru ja kapsad. Aga siiski, kõik on kevadiselt värviline ja rõõmus.
Munadepühad on tulekul. Ostsin meile kaa koju väikesed tibupojad ja jänkukesed - pühade hullus ilmselgelt.

"Näljamängud"

“Here your dreams are sweet and tomorrow brings them true. Here is the place where I love you.”
-Katniss Everdeen

******

"Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

  Tunnustatud kirjanik Suzanne Collins on oma uue romaanitriloogia esimesse osasse põiminud võrdses annuses pinevust, filosoofiat, seiklusi ja romantikat." 

******

Kõik juba loevad, loe sina ka! :)

Peagi tuleb välja ka film, milles peaosa mängivad Josh Hutcherson, Jennifer Lawrence ja Liam Hemsworth . Väärt ootamist!

Susie

Ma tahaksin teile öelda, et leidsin maast loteriipileti, mis võitis ning mille võit oli ohohoo kui suur. Selle puhul luban teile välja teha järgmisest puuviljasmuutid ja kingiksin igale armsale sõbrannale uue küünelaki - sest saab!.
Aga jou, ma olen 6 päeva kodus peitnud end, seega no free puuviljasmuutisid ja küünelakke, aga korraks unistada ju võis (:
Täna hommikul ärgates paitasid päikesekiired mu põski ja üle pika aja, ma lihtsalt lesisin, hoidsin silmi kinni ning kujutasin ette, kuidas tedretähnid mu otsmikul, ninal ja põskedel - taas vaikselt (nagu kevadised lilled) tärkama hakkavad. Naljakas, kuidas mudilasena mulle kohe üldse ei meeldinud tähnid, kuid nüüd vanemaks saades olen hakanud neid enda juures hindama. Mulle meeldib see habras kooliplikalik olek, mida nad välimusele juurde annavad.
Viimasel ajal on olnud ülemõistuse mõnusad kevadpäevad. Oma kodus oleku aja jooksul siiski kahel korral olen oma nina välja pistnud ja kevadist värskust nuusutanud - ma usun, et see aitab ka pisikute vastu. Täna otsustasin haigusrüü endalt maha pesta ja inimeseks hakata. Imestan, et ema ei ole veel uurinud, et kuhu ma minema hakkan, et end nii "üles löönud" olen. Ilmselgelt olen tõesti viimasel ajal riides käinud nagu kaltsakas. Aga halloo, mul on vabandus - Olin haige! :D
Vahepealt on nii palju juhtunud, aga nagu te olete juba aru saanud, siis enamusajast ma siin väga oma elust ei räägigi, rohkem ikka kisub sinna mõttetute mõtete poole. Kuid siiski, sain endale juurde ühe õe. Või tegelikult olgem ausad, ta juba on terve oma eksistentsi aja olnud mulle nagu väike õde. Igatahes tema ema läks nüüd Soome tööle ning tunnen vastutust, et tema õppimisel silm peal hoida ja et ta ikka söönud saaks. Aga mul on hea jälgida seda, et tegelikult on ta ju suur tüdruk ja vajab ainult natukene suunamist ja üldiselt saab ta omaljõul perfektselt hakkama! That's my girl :)
Nüüd peaks tegema ühe mõnusa tassitäie teed, panema soojalt riidesse ja siis sättima end verandam mugavalt sisse ja lihtsalt nautima loodus ja iseennast... ja teed kaa loomulikult!
Endiselt unistan Tallinnasse jõudmisest, pole seal kohe valusalt kaua käinud ja tahaks väga näha oma armsat neiut, keda pole kah juba teab mis ajast näinud. See , mida ma näen moluraamatus tema ümber toimuvat, see mulle meeldib. Tema juuksed on kasvanud pikemaks (kuigi imetleksin teda ka tema endiste lühikeste juustega - ta lihtsalt oskab end kütkestavaks teha) ning ta on kuidagi neiulikumaks muutunud. Sirgunud nooreks naiseks! Aga mul on kahju, et kõike seda näen ainult piltidel ja loen lõustaraamatu seintelt. Soon I will be there.... või siis täpselt niisama kiirelt, kui juba 3 kuud tagasi lubasin olla :| Audš, tõde teeb haiget... Aga annan endast parima, et varsti näha pealinlasi:)
Uuuu ja seoses pealinnaga meenus mulle tõsiasi, et Aprillis on Example'i kontsert ning üks neiu on sinna minemaaaaas. Can't wait.
  Nüüd peaks tegema ühe mõnusa tassitäie teed, panema soojalt riidesse ja siis sättima end verandal mugavalt sisse ja lihtsalt nautima loodus ja iseennast... ja teed kaa loomulikult!

Stay positive,

Susie 

La Vida....

Me naerame, sööme, naudime head seltskonda, unustame probleemid.... Mis on meie probleemid? Kas vend, kellest on saanud alkohoolik või sõber, keda üldsus maha teeb ja siis ei tohiks ka mina temaga suhelda, sest see on tabu?!?

Miks oleme kinni nii tugevalt oma eelarvamustes, samal ajal nägemata, et inimene, keda meie arvame mitte abi vajavat, lihtsalt ei tea, et ta võikski abi vajada. Kedagi ei ole ju tema jaoks olemas. Miks alustame küsimusi lähedase kohta: Joob jälle? Magab? Passib niisama?... Miks me ei võiks lihtsalt uurida, kuidas tal läheb, kas ta tahaks teha ühe seltskondliku suitsu, kohvi, tee või mida iganes võimalikku - selle asemel, et tema kohta alustada negatiivseid mõtteid? Me kõik oleme ju inimesed. Kohe kindlasti on meil kõigil ka tunded ja kui lähedased inimesed kaotavad sinusse usu, hakkavad ükshaaval su kõrvalt hääbuma, siis lõpuks sa ei tahagi end aidata... Ma tean, et paljud inimesed... õigupoolest enamus inimesi on oma probleemides suuresti ise süüdi, aga selle asemel, et parastada ja näpuga näidata võiksime ju hoopis näidata nende vastu üles inimlikkust ja hoolivust. Meid on õpetatud Armastama oma ligimest! Miks me ometigi, siis teeskleme, et oleme nii puhaste hingedega patrioodid, kui tegelikult sisendame nii endale kui teistele, et meid ümbritsev on halb ja hukule määratud...?... Ma tean, et minu mõte on ehk liiga naiivne ja tõesti, kõiki võibolla tõesti ei saagi aidata ja me ei pea nüüd ju jooksma ja igale (meie arust) abivajajale abikätt ulatama. Aga me võiksime alustada oma lähedastest, oma perest. Me ei tohiks lasta nendel väärtustel hääbuda.... me ei tea kunagi, kuna võib olla viimane kord neid näha ning hauas me nendega enam lähedasemaks ei saa...

“People aren't either wicked or noble. They're like chef's salads, with good things and bad things chopped and mixed together in a vinaigrette of confusion and conflict.”
― Lemony Snicket, The Grim Grotto

Armastan,

nüüdseks juba 20.aastane Susie ;)

Nii mõndagi on ilmselgelt vahepeal juhtunud, kuid samas tunduvad mu viimaseaja tegevused lihtsalt nii haigutama-ajavalt igavad, et endal on ka suisa piinlik.  Olen oma juustega taaskord  midagi äärmuslikku ette võtnud. Nimelt, Paula ja Mihkel kinkisid mulle  20.eluaasta täitumise puhul juuksuri külastuse. Väga loov idee  ning olen neile selle eest väga-väga tänulik. Nii võtsin julguse kokku ja katsetasin ära ühe soengu, mida olen juba pikemat aega proovida tahtnud. Vastukaja on päris huvitav saada ja tõsi ta on  eks see positiivne ole ikka parem, aga samas mulle meeldib, kui öeldakse ka negatiivset välja, kui sellised on teise inimese emotsioonid mind nähes :) . Mis mind aga ärritab on see, kui keegi hakkab karjuma ja kiljuma: "Appikene, mis sa oma juustega oled teinud! Kuidas sa julgesid! Ma annan peksa sulle!" Take it easy Pöia Liisi. Olen alati arvanud, et oma Elu elan ainult mina ja keegi ei saa ju mind otseselt keelata, pigem ikka suunata ja olla minuga... Või olen siis lihtsalt liiga kitsarinnaline ja hoolimatu teiste tunnete suhtes (mis puudutab minu välimust). Aga, lõpetades heietamise sellel teemal, Mina olen väga rahul. Enamus minu armsaid sõpru on tulemusega samuti rahul ning positiivset vastukaja ja sealhulgas julgust olen kõvasti juurde saanud. Me likes! (: