Wednesday, March 14, 2012

La Vida....

Me naerame, sööme, naudime head seltskonda, unustame probleemid.... Mis on meie probleemid? Kas vend, kellest on saanud alkohoolik või sõber, keda üldsus maha teeb ja siis ei tohiks ka mina temaga suhelda, sest see on tabu?!?
Miks oleme kinni nii tugevalt oma eelarvamustes, samal ajal nägemata, et inimene, keda meie arvame mitte abi vajavat, lihtsalt ei tea, et ta võikski abi vajada. Kedagi ei ole ju tema jaoks olemas. Miks alustame küsimusi lähedase kohta: Joob jälle? Magab? Passib niisama?... Miks me ei võiks lihtsalt uurida, kuidas tal läheb, kas ta tahaks teha ühe seltskondliku suitsu, kohvi, tee või mida iganes võimalikku - selle asemel, et tema kohta alustada negatiivseid mõtteid? Me kõik oleme ju inimesed. Kohe kindlasti on meil kõigil ka tunded ja kui lähedased inimesed kaotavad sinusse usu, hakkavad ükshaaval su kõrvalt hääbuma, siis lõpuks sa ei tahagi end aidata... Ma tean, et paljud inimesed... õigupoolest enamus inimesi on oma probleemides suuresti ise süüdi, aga selle asemel, et parastada ja näpuga näidata võiksime ju hoopis näidata nende vastu üles inimlikkust ja hoolivust. Meid on õpetatud Armastama oma ligimest! Miks me ometigi, siis teeskleme, et oleme nii puhaste hingedega patrioodid, kui tegelikult sisendame nii endale kui teistele, et meid ümbritsev on halb ja hukule määratud...?... Ma tean, et minu mõte on ehk liiga naiivne ja tõesti, kõiki võibolla tõesti ei saagi aidata ja me ei pea nüüd ju jooksma ja igale (meie arust) abivajajale abikätt ulatama. Aga me võiksime alustada oma lähedastest, oma perest. Me ei tohiks lasta nendel väärtustel hääbuda.... me ei tea kunagi, kuna võib olla viimane kord neid näha ning hauas me nendega enam lähedasemaks ei saa...




“People aren't either wicked or noble. They're like chef's salads, with good things and bad things chopped and mixed together in a vinaigrette of confusion and conflict.”
― Lemony Snicket, The Grim Grotto

Armastan,
nüüdseks juba 20.aastane Susie ;)

No comments:

Post a Comment