Sunday, July 8, 2012

“Have love for your inner Self and everything else is done for you.” Amit Ray

Sissejuhatuseks natuke laulu kah :)



Juhtusin täna lugema delfi portaalist artiklit teemal "Noored tütarlapsed, kus on teie eneseväärikus" (klikka ja jõuad artiklini).

Neiu kirjutatud lugu on küllaltki hea tegelikult. Ei ole nagu iga teine totrustest üle keev wannabe-arvamuslugu. Siinkohal pean just silmas kollast meediat. (Minu viha nende pihta vist eal ei rauge). Sõnavalikust veel olulisem just selle kindla artikli juures on see, et loo autor tõepoolest üritab suunata meie mõtteid nendesse linnast välja jäävatesse kolgastesse, kus on "okei" kurameerida oma naabripoisi isaga või "lõbutseda" külavahel vanemate, eluteel tupikusse jooksnud, onukestega.

Kuna olen ka ise põline maatüdruk, siis on olnud momente, kus isegi kohtad selliseid vaatepilte. (ja hoidke end, kes just arvas, et ma ise olen selline olnud. Sõbrad, rohkem usku minusse!)

Minu esimene mõte seoses selle artikliga - kõik algab kodust! Oma esimesed sõnad õpid sa seal, esimese armastuse koged seal - vastastikune armastus perekonnaliikme, kaisukaru või lemmikloomaga..... vähemalt ideaalis. Aga kui ema ja isa on juba nagu (vabandage väljendit) kari krantse ja ülejäänud lähedased kas ei taha või ei oska sellest tupikust välja aidata, siis ei ole ilmselt midagi paremat võimalik oodatagi.

Kui looga ühelepoole sain, otsustasin, et kütaks natuke oma emotsioone - hakkasin kommentaare lugema.
Ja mida ma näen - need kitsalaubalised elukad veel kiidavad takka ja õigustavad tüdrukute käitumist. Mis ühiskond see selline on?!? Mismõttes on see normaalne, kui alaealine tüdruk ..... parandan end... üks kõik mis vanuses neiu end suvalisele meessoost isikule kaela viskab, olgu ta siis kas mingi pompsik või bussis istuv noormees. Et "riik on meid selliseks muutnud"!?! No ma ei tea.... Inimesed, kus on teie aru?

Ja et sellest veel vähe oleks.... kui olin juba end piisavalt üles suutnud kütta jõudsin järgneva kommentaarini: "mille üle imestada - eesti naine võrdub labase spermapumana". Ja siis imestatakse, miks meie kodused tüdrukud ummisjalu jooksevad teise riiki, et endale leida kaaslast, kes austaks ja kohtleks teda väärikamalt kui tühipalja koristaja-kokk-nõudepeijana. Kurat ma ütlen. Ajab ikka harja punaseks küll see mõttetu sõnade loopimine ja endast heal arvamusel olemine - ühel päeval maksab see veel kätte!

Tuesday, July 3, 2012

Noooow Can I panic?

Strange thing... or may I say scary thing just happened to me.
Endiselt olen öö-inimene oma uneprobleemide tõttu. Kui olen kaua üleval, siis mulle meeldib öösel väljas trepi peal istuda ja elu üle järele mõelda... või lihtsalt lehtede sahinat ja linnu laulu kuulata. Nii ka täna.

*Mainin vahepeal, et meil on pea-välisuksega väike keiss. Nimelt, et väljast poolt saab ainult võtmega sisse (mitte lingiga), seega kui keegi on kodus, siis on koguaeg võti ees. Ainult ööseks võtame eest ära.

Nonii... Istusin mina trepi peal ja vaatasin oma sarja, rääkisin sõbrannadega juttu ning nautisin looduse võlusid. Järsku tunnen, et põis pitsitab ja peaks korraks tuppa lipsama ja siis välja tagasi, sest ilm on tõesti mõnus  ja miks siis toas arvutis istuda, kui saab sama ka väljas teha.  Hakkan mina siis välisust avama, kui avastan (üllatus-üllatus), et võti on tuppa kamina peale jäänud.... ja uks on lukus... ja on pime... ja mina olen üksi väljas. Muidugi ei pannud ma endale ka jalanõusid jalga, sest trepi peal on toolid, kus on mõnus rätsepistes istuda ning jalanõud on siis liiga tülikad. 

What will I do?!? Paanika vaikselt tabab - no põis lõhkeb varsti ja kuidas ma sokkides mööda hoovi ring jooksen.? Võtsin end lõpuks kokku ja jooksin teisele poole maja, et väikevenna aknale kolkida ja öelda, et ta mulle ukse avaks. Üleval ta oli, aga aknale ei tulnud.... Kartis kolli vist...

Järgnevat ma ei tahtnud alguses teha... Siimu üles äratada. Nimelt tema peab hommikul tööle minema ja ei tahtnud teda pahandada... Istusin siis nõutult tagasi trepile ning mõtlesin, mida teha..
Järsku kuulen, et meie maja ees olevas metsas/puserikus/võsas hakkas miski sahistama ning siis see miski mütsatas teepeale. Ma nüüd ei tea, kas tõesti vastas sellel hetkel tõele ütlus, et hirmul on suured silmad ja tegelikult oli see mingi kiisu, aga minule tundus mütsatuse heli tugevust arvestades, et see oli vähemalt mingi suur hirv kui mitte põder. And let the real panic start.! 


Enam polnud aega pikalt mõelda. (Järgneva tegevuse lugemise ajal üritage mind nüüd ette kujutada). Haarasin kätte kriketi kurika, hiilisin maja ees oleva samba taha, lülitusin ninja mode'i ning üritasin luurata, seda suuurt kolli, mis puude vahelt välja tuli. Ei näinud. Nii hiilisin ma edasi Siimu akna alla (mis on umbes 10 meetrit trepist) . Tema aken oli lahti. (Vend magab täpselt akna all). Hakkasin teda kurikaga toksima, et ta ärkaks. Andsin talle korralduse mulle uks avada ja suundusin tagasi trepile ootama. 

Ootasin vähemalt 5 minutit, kui taipasin, et venna ei ärganudki üles. Nutt kippus kurku, endal ka häbi, et nii loll sain  olla ja võtme tuppa unustasin. Hingasin, surusin krokotillipisarrad tagasi, haarasin oma võimsa kreketikurika ning suundusin taas, sokkides, Siimu akna taha. Togisin teda natuke aega... Järsku kuulsin jälle selle "koletu looma" liikumist ning siis sai minu mõõt täis. Ma ei tea kuidas, aga järgneva 3 sekundiga ronisin ma aknast ise sisse, otse Siimu voodisse ning toas ma olingi.  

Läksin päästsin oma rüperaali ning sõbranna soovitusel (kes oli mulle kogu selle aja läbi msni toeks olnud.. õigupoolest oli neid armsaid kaks(= .....) meisterdasin endale tassi teed.
Niiii lõppeski minu tänane SpiderWomani seiklus. Vastutasuks sain peavalu.... ja vetsu häda läks kah üle.

Lõpetuseks mainiksin ära, et meil on väljas ka varuvõti sellisteks puhkudeks.
See meenus mulle alles peale 15 minutit taas toas olemist. 
I guess paanika pühib peast kõik mõistlikud lahendused.

You know You love me,
XoXO