Endiselt olen öö-inimene oma uneprobleemide tõttu. Kui olen kaua üleval, siis mulle meeldib öösel väljas trepi peal istuda ja elu üle järele mõelda... või lihtsalt lehtede sahinat ja linnu laulu kuulata. Nii ka täna.
*Mainin vahepeal, et meil on pea-välisuksega väike keiss. Nimelt, et väljast poolt saab ainult võtmega sisse (mitte lingiga), seega kui keegi on kodus, siis on koguaeg võti ees. Ainult ööseks võtame eest ära.
Nonii... Istusin mina trepi peal ja vaatasin oma sarja, rääkisin sõbrannadega juttu ning nautisin looduse võlusid. Järsku tunnen, et põis pitsitab ja peaks korraks tuppa lipsama ja siis välja tagasi, sest ilm on tõesti mõnus ja miks siis toas arvutis istuda, kui saab sama ka väljas teha. Hakkan mina siis välisust avama, kui avastan (üllatus-üllatus), et võti on tuppa kamina peale jäänud.... ja uks on lukus... ja on pime... ja mina olen üksi väljas. Muidugi ei pannud ma endale ka jalanõusid jalga, sest trepi peal on toolid, kus on mõnus rätsepistes istuda ning jalanõud on siis liiga tülikad.
What will I do?!? Paanika vaikselt tabab - no põis lõhkeb varsti ja kuidas ma sokkides mööda hoovi ring jooksen.? Võtsin end lõpuks kokku ja jooksin teisele poole maja, et väikevenna aknale kolkida ja öelda, et ta mulle ukse avaks. Üleval ta oli, aga aknale ei tulnud.... Kartis kolli vist...
Järgnevat ma ei tahtnud alguses teha... Siimu üles äratada. Nimelt tema peab hommikul tööle minema ja ei tahtnud teda pahandada... Istusin siis nõutult tagasi trepile ning mõtlesin, mida teha..
Järsku kuulen, et meie maja ees olevas metsas/puserikus/võsas hakkas miski sahistama ning siis see miski mütsatas teepeale. Ma nüüd ei tea, kas tõesti vastas sellel hetkel tõele ütlus, et hirmul on suured silmad ja tegelikult oli see mingi kiisu, aga minule tundus mütsatuse heli tugevust arvestades, et see oli vähemalt mingi suur hirv kui mitte põder. And let the real panic start.!
Enam polnud aega pikalt mõelda. (Järgneva tegevuse lugemise ajal üritage mind nüüd ette kujutada). Haarasin kätte kriketi kurika, hiilisin maja ees oleva samba taha, lülitusin ninja mode'i ning üritasin luurata, seda suuurt kolli, mis puude vahelt välja tuli. Ei näinud. Nii hiilisin ma edasi Siimu akna alla (mis on umbes 10 meetrit trepist) . Tema aken oli lahti. (Vend magab täpselt akna all). Hakkasin teda kurikaga toksima, et ta ärkaks. Andsin talle korralduse mulle uks avada ja suundusin tagasi trepile ootama.
Ootasin vähemalt 5 minutit, kui taipasin, et venna ei ärganudki üles. Nutt kippus kurku, endal ka häbi, et nii loll sain olla ja võtme tuppa unustasin. Hingasin, surusin krokotillipisarrad tagasi, haarasin oma võimsa kreketikurika ning suundusin taas, sokkides, Siimu akna taha. Togisin teda natuke aega... Järsku kuulsin jälle selle "koletu looma" liikumist ning siis sai minu mõõt täis. Ma ei tea kuidas, aga järgneva 3 sekundiga ronisin ma aknast ise sisse, otse Siimu voodisse ning toas ma olingi.
Läksin päästsin oma rüperaali ning sõbranna soovitusel (kes oli mulle kogu selle aja läbi msni toeks olnud.. õigupoolest oli neid armsaid kaks(= .....) meisterdasin endale tassi teed.
Niiii lõppeski minu tänane SpiderWomani seiklus. Vastutasuks sain peavalu.... ja vetsu häda läks kah üle.
Lõpetuseks mainiksin ära, et meil on väljas ka varuvõti sellisteks puhkudeks.
See meenus mulle alles peale 15 minutit taas toas olemist.
I guess paanika pühib peast kõik mõistlikud lahendused.
You know You love me,
XoXO
Seiklusterohke elu Sul seal :D
ReplyDeleteKaia, mina ja igavus ei sobi kohe üldse :D Kui teisiti ei saa, siis alateadlikult muudan oma elu "actionfilmiks" :D
Delete