“Have love for your inner Self and everything else is done for you.” Amit Ray

Sissejuhatuseks natuke laulu kah :)

Juhtusin täna lugema delfi portaalist artiklit teemal "Noored tütarlapsed, kus on teie eneseväärikus" (klikka ja jõuad artiklini).

Neiu kirjutatud lugu on küllaltki hea tegelikult. Ei ole nagu iga teine totrustest üle keev wannabe-arvamuslugu. Siinkohal pean just silmas kollast meediat. (Minu viha nende pihta vist eal ei rauge). Sõnavalikust veel olulisem just selle kindla artikli juures on see, et loo autor tõepoolest üritab suunata meie mõtteid nendesse linnast välja jäävatesse kolgastesse, kus on "okei" kurameerida oma naabripoisi isaga või "lõbutseda" külavahel vanemate, eluteel tupikusse jooksnud, onukestega.

Kuna olen ka ise põline maatüdruk, siis on olnud momente, kus isegi kohtad selliseid vaatepilte. (ja hoidke end, kes just arvas, et ma ise olen selline olnud. Sõbrad, rohkem usku minusse!)

Minu esimene mõte seoses selle artikliga - kõik algab kodust! Oma esimesed sõnad õpid sa seal, esimese armastuse koged seal - vastastikune armastus perekonnaliikme, kaisukaru või lemmikloomaga..... vähemalt ideaalis. Aga kui ema ja isa on juba nagu (vabandage väljendit) kari krantse ja ülejäänud lähedased kas ei taha või ei oska sellest tupikust välja aidata, siis ei ole ilmselt midagi paremat võimalik oodatagi.

Kui looga ühelepoole sain, otsustasin, et kütaks natuke oma emotsioone - hakkasin kommentaare lugema.
Ja mida ma näen - need kitsalaubalised elukad veel kiidavad takka ja õigustavad tüdrukute käitumist. Mis ühiskond see selline on?!? Mismõttes on see normaalne, kui alaealine tüdruk ..... parandan end... üks kõik mis vanuses neiu end suvalisele meessoost isikule kaela viskab, olgu ta siis kas mingi pompsik või bussis istuv noormees. Et "riik on meid selliseks muutnud"!?! No ma ei tea.... Inimesed, kus on teie aru?

Ja et sellest veel vähe oleks.... kui olin juba end piisavalt üles suutnud kütta jõudsin järgneva kommentaarini: "mille üle imestada - eesti naine võrdub labase spermapumana". Ja siis imestatakse, miks meie kodused tüdrukud ummisjalu jooksevad teise riiki, et endale leida kaaslast, kes austaks ja kohtleks teda väärikamalt kui tühipalja koristaja-kokk-nõudepeijana. Kurat ma ütlen. Ajab ikka harja punaseks küll see mõttetu sõnade loopimine ja endast heal arvamusel olemine - ühel päeval maksab see veel kätte!