Hei, mu armsad.

It's been a long time, huh.
Meeletult palju on käsil olnud koguaeg ning suuremat sorti loomelend on minust mööda liuelnud.

Siin ma siis istun, Gonsiori tänava soojas korteris, närvid krussis ja kõhus möllab sipelgate torm. Kell 12 ootab mind ees vestlus Tallinna Ülikooli Pedagoogilises Kolledšis. Kandideerin Rahvusvahelise Eriala tasuta õppekohale. Hirm on meeletu. Või ei... tegelikult oleks hitm liiga suur sõna minu praeguste tunnete kohta - pigem valdab mind suur ärevus. Ärevus taas kooli minemise ees... Nii kange tahtmine on lihtsamat teed minna ning jätta vestlus vahele ja jääda sellesse eluetappi, kus ma praegu olen... keskharidusega noor, kes teeb töid, mida talle pakutakse ning ei nõua palju.  Aga kas olen tõesti nii vähest väärt? Kas ma ei tahagi näha, mis elul mulle varuks on?

Mind rahustab mõte, et tegelikult on hea, kui ma ikka katsetan ja kui siis kooli sisse ei saa, siis vähemalt andsin mina endast kõik, kuid nii ei pidanud lihtsalt minema. We'll see about that :)

Minu juulikuu oli väga teguderohke, ehk isegi võiks öelda, et seikluste ja katsumuste rohke. Aga see-eest üleni positiivne! Käisime kesk Soomes ühes talus maasikaid korjamas. Kui eelnevalt ikka räägiti, et me ise ei kujutagi ette, milline orjatöö meid ees ootab, siis kohale jõudes ootas meid meeldiv üllatus - kõik oli hoopis teisiti. Lisaks igapäevasele tööle, leidsime endas aega ja jaksu, et mööda kohalikke teid ringi rännates looduskaitsealasid ja muid vaatamisväärsusi avastada.

Nüüd kott vapralt õlale, motivatsioonikiri näppu ning kõrvaklapid kõrva ja siis sihiks Räägu 49 .
Wish me luck!

Love you!

Susie