Monday, August 27, 2012

Oli vägapikk öö – kartsin juba vaikselt, et sellel ööl ei tulegi lõppu, kuid kella viie aegu öösel siiski uinusin paarikümneks minutiks.
Pea oli mõtteid ohtralt täis: täna on see saatuslik päev, kui esimest korda sõidan Helsingi-Tallinna vahet... üksinda. Nagu väike laps vahin abitult ringi ning üritan oma kohta leida ja samal ajal järgmist plaani läbi mõelda. Asjad pakkisin juba eile ära, et selle tegevuse arvelt natukenegi kauem voodis olla, kuigi jah... samahästi oleks seda võinud ka öösel teha, kuna und ju ei olnud.
Natukene peale kella kuut hommikul (seda ütleb minud bioloogiline kell) äratas mind issi, et head teed soovida – nüüd me mõnda aega ju ei näe. Natukese aja möödudes tuli ka emme. Mõnes mõttes olen neile täitsa tänulik, et nad valisid hetke, mil olin unesegane ning liigseteks emotsioonideks veel mitte piisavalt reibas. Olgugi, et olen juba suur tüdruk, ei meeldi head aega ütlemised mulle mitte üks teps...
Kell 6.20 karjus meeleheitlikult äratuskell – on aeg väikevenna (kes pole enam nii väike) kooli saata.
Venna kooli saadetud, üritasin veel veidike tukkuda, kuid sellest ei tulnud enam midagi välja.... oli aeg oma uimane keha lõplikult voodist välja vedada, kohv hakkama panna ja dušši alla minna.. Üritasin ka mingit hommikusööki kokku vorpida – muna sisse lötsitud leib ja natuke vorstikuubikuid ja praetud kartulipuder kõrvale. Mitte just unistuste but well, kõhtu täitis ikka.
Teele asusime päris normaalse ajavaruga, vähemalt esialgu tundus nii. Helsingisse jõudes pöörasime valest kohast ära... ja siis uuesti.... ja kolmas kord veel. Ullike nagu ma olen, leian esmalt ikka igast äpardusest natuke huumorit. Pärast pikki vingerdusi jõudsime siiski sadamasse – jäin laevast maha... no ja oligi huumor mu näost pühitud..
Ma ei tea, mis see on, aga alati keerulisse situatsiooni sattudes tuleb nutu klimp vägisi kurku, sõnad ei tule enam välja ja pisarad vallutavad silmad. Pardonks, Siim, võisin su päris veidrasse olukorda panna! Ja ometigi ei olnud ma nii õnnetu ühti – tuleb lihtsalt hilisema laevaga nüüd minna.... ja veel raha maksta.....Win!
Lõpuks end natukene kogunud, ostsingi piltei järgmisele laevale, ütlesin Siimule moka otsast: „Okei“ ja nüüd istun sadamakohvikus ja ootan laevale pääsemist.
*Nüüd te ilmselt mõtlete: hüvastijätuks „Okei“.... Milline tainapea ütleb sellisel viisil head aega?!? Võin aeg-ajalt ikka päris geniaalne oma eneseväljenduse poolest olla....
Let’s see what Tallinn has for me!
XO.

No comments:

Post a Comment