Nii mõndagi on ilmselgelt vahepeal juhtunud, kuid samas tunduvad mu viimaseaja tegevused lihtsalt nii haigutama-ajavalt igavad, et endal on ka suisa piinlik.  Olen oma juustega taaskord  midagi äärmuslikku ette võtnud. Nimelt, Paula ja Mihkel kinkisid mulle  20.eluaasta täitumise puhul juuksuri külastuse. Väga loov idee  ning olen neile selle eest väga-väga tänulik. Nii võtsin julguse kokku ja katsetasin ära ühe soengu, mida olen juba pikemat aega proovida tahtnud. Vastukaja on päris huvitav saada ja tõsi ta on  eks see positiivne ole ikka parem, aga samas mulle meeldib, kui öeldakse ka negatiivset välja, kui sellised on teise inimese emotsioonid mind nähes :) . Mis mind aga ärritab on see, kui keegi hakkab karjuma ja kiljuma: "Appikene, mis sa oma juustega oled teinud! Kuidas sa julgesid! Ma annan peksa sulle!" Take it easy Pöia Liisi. Olen alati arvanud, et oma Elu elan ainult mina ja keegi ei saa ju mind otseselt keelata, pigem ikka suunata ja olla minuga... Või olen siis lihtsalt liiga kitsarinnaline ja hoolimatu teiste tunnete suhtes (mis puudutab minu välimust). Aga, lõpetades heietamise sellel teemal, Mina olen väga rahul. Enamus minu armsaid sõpru on tulemusega samuti rahul ning positiivset vastukaja ja sealhulgas julgust olen kõvasti juurde saanud. Me likes! (: