Kuidas see nüüd oligi... Ahjaaa: "Motivation to study...... Aaaaand it's gone!" Ole sa õnnistatud armas kool, mille jaoks tundub, et jaksu jagus mul ainult septembriks ja nüüd kui tõsine õppimine pihta hakkab, siis tekib küll hirm, et kuhu ma pean end peitma, et koduseid ülesandeid tegema ei peaks,... või kuidas saaks juurde inspiratsiooni?
Mis kõige iroonilisem minu praeguse situatsiooni juures on, et ometigi just nüüd tunnen, et võiks tulla bloggerisse ja kirjutada, kuidas mul läinud on, panna muusika hästi kõvasti kõrvaklappidesse mängima ja lihtsalt sellisel veidral moel end sellest totrusest tühjaks kirjutada... ja näe, see täitsa lõõgastab.
Kuidas mul siis läinud on? ... Tunnen, et oma senise elatud pea 21 aasta jooksul esimest korda tekib minul sügisdepressioon - justkui minu lootustandev valgus tunneli lõpus on kustunud. Lisaks kõigele, justkui kiusu pärast, peidavad nutused sügisilmad pilvede taha meie armsa Päikese. Aga ma ju nii-väga igatsen teda :(Möödunud nädalavahetusel käisime Soomes Emmel-Issil ja vendadel külas. Oma pere nägemine ja nendega koos aja veetmine on ikka üks kõige paremaid kosutusi-lohutusi. Emme musi ja Issi kalli - nii hea!
Tegelikult olen ma ju selline inimene, kes isegi depressiooni põeb valesti. Kuidagi liiga enda sees ja ei lase sellel end piisavalt haarata, aga võibolla peaksin ma just tabama seda tõelist põhja, et siis end välja elada ja uuesti tõusta ning leida valgus. Aga ma tunnen, et kerge naeratuse taha on palju lihtsam end peita, kui tõesti lasta masendaval reaalsusel end tabada - igalpool on ju ikkagi alati natuke rõõmu (kasvõi väiksed mudilased meie bussides, või tänaval vastu tulevad naeratusega kodanikud). Now that's the spirit!
Aga mul on üliarmas kursaõde, super toakaaslane ja otseloomulikult fantastiline perekond. Ja kui veel oma Tartumaa kullakesi nüüd kaa kiiremaskorras näeks, siis pole kahtlustki, et ma saan hakkama! :))
Lõpetuseks laulu kaa, mille Katu täna mulle jagas - must say, I adore it!
Hoidke hinged soojad <3
Susie
No comments:
Post a Comment