Selle lauluga meenub mulle, kuidas väikse tüdrukuna istusin issi kõrval meie kolitoas. Ta mängis klaverit ja laulis Jaak Joala laulu "Vildist kübar". Mäletan , kuidas mul oli tibutagi ihul. Ma sulgesin silmad, et kujutada ette seda kübarat ja pärleid. Isa tegi samal ajal suitsu.... ja laulis.... Ma mäletan, et mulle meeldis tema käsi nuusutada, sest need lõhnasid meeste lõhna ja suitsu järgi ja millegi pärast oli see kooslus nii pööraselt hea....
Ilmselgelt on mind tabanud nostalgia.
Akna taga sillerdab endiselt õhuke lumevaip ning hetkel tuba vallutanud muusikaviisid tekitavad sellise kerge jõululaupäeva hommiku.  Oh, I'm hopeless romantic.