Mina valin optimismi

"Inimestelt võib võtta kõik peale vabaduse valida oma teed ja suhtumist, hoolimata tingimustest." Austria neuroloog ja psühhiaater Viktor Frankl (ta elas üle holokausti).

  Minu tänane postitus on inspireeritud möödunud jaanipäevast ja Lõuna-Eesti külastamisest. Juba ette teadsin ma Mattile rääkida, kuidas tal saab seal keeruline olema, kuna sealsed inimesed ei kipu oma inglise keele oskusi päga uljalt praktiseerima ning pigem kipuvad ikka oma kinnisesse seltskonda hoidma (millega, meie pealinnas enam loomulikult harjunud pole). Ma ei osanud aga oodata, et asjad on kohe nii kurvad, et isagi paar sõna mokaotsast on raske välja saada või siis kasvõi käte-jalgade abil suhelda. Sad :(
... No olgu, samas , kui sa ikka ei taha, siis ei taha...
   Kuni eilse õhtuni olin ma veendunu, et minu maal käik oli üle aegade kuige nukramaid ja ebameeldivamaid (koguaeg muretsedes, kuidas Matt end tunneb, üritad tõlkida, aga ikka läheb pool jutust ju kaduma). Aga, eile läksime me Korustesse. Ja juba autost välja astumine pani mind muigama - minu (mitte nii) pisike nõbu hakkas kohe inglise keeles uljalt juttu rääkima ja Mattilt küsimusi küsima, mu parim sõbranna (kes on algul ehk pisut arglik, kuid siiski pisut peale hoogu võtmist) sisenes samuti vestlustesse. Oh god, kas tõesti ma saan tunda end vabalt ja võin pidevalt kõnelda keeles, mida mõistab ka mu noormees (ohhoo, mis sõnakasutus)?!? Sweet.
    Südamesõbrannadele kohaselt saatsime kella ühe paiku öösel poisi unne ära ja ise jätkasime oma juttu armsas emakeeles. Nii me siis arutasime, kuidas kõik kasvavad suureks, kes liiguvad kodupesadest välja, kes jäävad sinna, kes on truud oma "sõpradele", kes mitte. Teatud osa sellest vestlusest, tekitab endiselt minus veel kurbuse kõhuvalu. Kahju on mõelda, et inimesed, kellega oled praktiliselt poole oma elust koos veetnud, teevad näo, et ei tunne sind - et ei olnud ühiseid rõõme, jagatud kurbust... Midagi ei ole...
Siinkohal ma panin ennast mõtlema, millest on inimeste negatiivsus tingitud? Ei, ma ei üritagi väita, et ma olen pühak ja et ka minu peast ei käi läbi naistele omaseid õelaid tähelepanekuid, kuid samas üks asi, mida mina alati meeles pean on: kui julged kedagi arvustada, siis tuleta endale meelde, kas sina oled olnud kunagi teise poole asemel või mida tunneksid sina, kui sinust nii räägitaks.

Aitäh eilse õhtu eest Tiina ja Külliki.
Üle pika aja tundsin ma end taas nagu kodus. Love you girls!

Susie