See veider tunne mu sees.  Hinges pitsitab ja kõhus keerab. Ja ometigi pole viimasel ajal nagu midagi märkimisväärselt halba juhtunud. Aga samas pole ka olnud mingit ülipositiivset hetke, seega võimalik, et lihtsalt on tekkinud tülpimus selles üksluisest elust, mille sees ma hetkel keerlen. Keerlen ja keerlen ja ikka kuskile edasi ei jõua.
Viimasel ajal olen oma tegudega koguaeg justkui ajas tagasi liikunud - kordan vigu, millest ometigi oleksin pidanud juba esimesel korral õppima. Ja siin ma nüüd olen... petan end ja petan maailma, et kõik võib olla hea, kui hoida asju enda teada ja elada ainult enda jaoks. Samas jah, eks alati tulebki nii elada, et endal oleks ka hea, aga ma usun, et alati saab palju lihtsamalt ja kui ainult natukene rohkem vaeva näha, siis oleksid kõhus hoopis erilisemad liblikad....
Või äkki hoopis tahan ma olla kah popp ja noortepärane ja vaevlen kevadväsimuse käes?!?
Ei suuda oodata juuni algust, et siis siit ära minna. Läheme vennaga kah ära Soome. Saab sellest õelusest,lapsikusest ja üksluisusest eemale ja ehk alustada millegi uue ja paremaga.. või kes teab, äkki koperdan millegi veel hullema otsa ning lõpetan tühjaks tõmmatuna ja nutetud silmadega kuskil nurgas konutades - nii optimistlik täna, kas pole! Aga ei, nii me kaua ei mõtle võid ikka üritame tuju positiivsele rajale tagasi kruttida ja vapralt, nagu tinasõdur, oma tulevikule vastu marssida ja võtta elult vastu kõik hea, mis mulle mõeldud on :)

“When I get lonely these days, I think: So BE lonely, Liz. Learn your way around loneliness. Make a map of it. Sit with it, for once in your life. Welcome to the human experience. But never again use another person's body or emotions as a scratching post for your own unfulfilled yearnings.”
 ― Elizabeth Gilbert, Eat.Pray.Love

Alati Teie,

Susie.