The moment of truth...

Tsau, mu armsad:).
Kiire on. Maru kiire... Piisavalt kiire, et (kahjuks) pole viimasel ajal väga aega blogitada olnud. Shame on me.

Vaikselt tulevad eksamite tulemused. Pinge on kõrgel-kõrgel laes... ei jõua ära oodata neid sõnumeid, mis minu piinad lõpetaksid. Kardan kohutavalt kirjandi tulemust. Ma ei taha põruda.. Üldse ei taha!. Sellepärast ongi väga positiivne, et olen suurema osa oma päevadest tööl ja siis mõtted mujal.




Aga vähemalt on kõik vahva ja tore:) Olen äärmiselt vaimustunud, kui positiivsed võivad noored olla. Võrratu lihtsalt. Eile oli vaba päev. jeejeee. Peesitasime kalli elukaaslasega rannas ja õhtul oli Siiri tuttaval ärasaatmispidu (samas rannas muideks). Päikeseloojang, meri, liiv, mõnus seltskond... no mida veel elult tahta!?!

Kuidagi maru positiivne on olla. I like a lot. Sain sellise armsa telefonikõne peale tööd..."Tahtsin lihtsalt küsida, mis teed ja kas mäletad mind veel?" . Hihhii. Inimesed on nii toredad ja head (I know... nii on naiivne öelda, aga praegu on kõik head , eksole). Mulle meeldib see kaa, et mul on nii ilus elukaaslane. :*


Homme olen taaskord tööpäevaga õnnistatud. 11 tundi lastekeskuses, jeeei.