Baggy jeans, T-shirt and my glasses on - my kind of Wednesday morning (afternoon).

Väljas on tunda jaheda sügise kohalolu. Nii hea on istuda rõgul, kohvi juua ja lihtsalt loodust nautida... või õigemini nautida all murul jooksvate laste kisa (ning ei, ma ei mõtle rõõmuhõiskeid vaid ehtsat, pead valutama panevat kisa).
Leidsin tee tagasi raamatute juurde. Tunnen, et peale tööpäeva olen väsinud ja mitte just kõige sotsiaalsem inimene, seega just raamatute võlumaailm on hea kosutus. Raamat süles ja prillid ees - väike nohikupreili.
Aga ma ei käi lugemist otsimas raamatukogus või raamatupoodides. Kuna meil siin Soomes on nii vingeid kirpareid, siis olen seal tuhlamise enda jaoks muutnud huvitavaks ingliskeelsete raamatute otsimisega ja mu leiud ei ole mind siiamaani alt vedanud. Viimati leidsingi raamatu nimega Lighthousekeeping mis on kirjutatud Jeanette Wintersoni poolt.

Lugu räägib tüdrukust nimega Silver, kellel pole isa ning ta kaotab ka oma ema. Saatuse tahtel hakkab ta elama koos Cape Warth'i  tuletorni vahi Mr. Pew'ga . Nende kooselu möödub üksteisele lugusid rääkides - olgu nad siis ajalooliselt tõesed või välja mõeldud. 

"I know that. But I know something else too, because I was brought up to Lighthousekeeping. Turn down the daily noise and at first there is the relief of silence. And then, very quietly, as quiet as light, meaning returns. Words are the part of silence that can be spoken." 

Üle pika aja võtta raamat kätte, mis on kirjutatud ingliskeeles oli paras katsumus. Kirjanduslik keel on tunduvalt erinevam, kui igapäevane kõnekeel, mida kasutan. Ning kõnealuses raamatus oli kasutatud ka meremeestele omaseid väljendeid, seega end kõigepealt raamatumaailma häälestamine võttis aega. Hoo sisse saanud, ei suutnud ma aga raamatut enam käest panna.

Selle raamatu puhul oli huvitav nüanss see, et raamatusse oli kirjutatud ka teisi raamatuid. Minu jaoks esimene kord sellistmoodi teost lugeda.

Susie.