.... pea kumiseb tühjusest ja ranne teeb põrgupiina. Jah... nii mõjub proovikirjandi kirjutamine. Ei tahagi mõelda kohe, mis tunded siis peale päris lõpukirjandi kirjutamist valdavad. KOHUTAV. Aeg liigub ulme kiirusel ja ma tunnen, et ma ei suuda õiges rööpas püsida. Kõik möödub liialt kiiresti ja info, mida vaja on omandada kipub ajatuultesse kaduma. Veider on see, et tegelikult ma ei olegi enam (hetkel vähemalt) nii närvis just kirjandite pärast vaid pigem selle pärast, et peale eksameid saabki kõik läbi... kõik lähevad oma teed ja alustavad oma elu - "täiskasvanud inimese elu" . Jah... hirmutav on hoopis see. 

Kuid sellegi poolest. Ma ausalt ei ole omadega päris põhja jõudnud ja näen päevades ka päikesekiirt. :) Eile käisime klassiõe juures vesipiipu tegemas. Tema isal oli ühtlasi ka sünnipäev ja ma sain veelrohkem kinnitust, kui vahva paps tal on. Onu Tõnnu on üks nendest meestest, kes ka purjus peaga suudab jääda mulle meeldivaks ja talutavaks. Ta ei ole pealetükkiv vaid hoopis vastupidi - südamlik ja mõistev. Väga armas ühesõnaga.

Vot.. Ja siis jätkuvalt pusin mantliga. Täna üritan selle valmis saada, et homme saaksin selle ka Tartusse minnes selga panna ja epu-epu olla :P

Ilmselgelt olen ma peale kuue tunnist kirjutamist omadega täitsa läbi ja lähen poen mõneks ajaks voodisse, et õhtul jälle kraps õmbleja olla :).