Ilmselt ka suurem väsimus sellest, et täna oli pisut pingelisem päev, kui tavaliselt.... ja see väsitab...
Aga sellegi poolest lõppes päev küllaltki positiivselt, kui füüsika välja jätta. !!! Ühes aatomis ei saa olla kahte ühesuguse energiaga elektroni !!! Just you know...
Otsustasin ka, et teeks midagi endale - teeks kevadeks mantli ümber. Mul on selline must pikk mantel, aga näeb küllaltki tavaline välja ja mõtlesin, et võiks selle lühikeseks lõigata ja krae ära tuunida ning meisterdada näpunööri ja sellest omakorda detaile peale lisada. Punast värvi oleksid siis detailid.... ma usun, et tuleb ilus... loodan parimat :)) Ise tehtud asjade juures on kõige parem see, et võid kindel olla, et kellelgi teisel sellist ei ole ja saad üksi särada.
Eks paari päeva pärast selgu, kuidas mu loomelend end ka ära tasub ja kas suudan enda soove rahuldada.
Lisaks mind tabanud õmblemise tungile, üllatas mind meeldivalt üks noor tütarlaps kaugest minevikust. Kui käisin veel algkoolis, siis oli meil üks armas käsitöö õpetaja ja tal olid aegajalt koolis kaasas tema lapsed - poeg ja tütar. Juba siis olin ma suuremat sorti lastearmastaja ja sai ikka nendega mängitud. Nüüd... paar aastat hiljem lisas see pisike tirts (nii mäletan teda mina) mind FB's ja hakkas suhtlema. Nüüd on ta juba 12.aastane preili, aga see oli kuidagi nii armas. Ja see soojus, mis temast õhkas - mis sest, et ainult interneti läbi suhtlesime. Sellised hetked keeravadki kõik päeva negatiivsed sündmused positiivseteks :)
Ja juba ma tukun....
No comments:
Post a Comment