Uuuh... Öö otsa voodis lamada ja mõelda, et võiks magama jääda. Väga (eba)lahe. Lisaks kõigele muule otsustas mu kõht kell neli öösel, et võiks trianglit korraldada. Mõnusad krambid.

Kui taipasin, et niisama lamades kuskile ei jõua, hakkasin vanu märkmike läbi tuhlama ja leidsin ühe huvitava teksti, mille kunagi puberteedieas kirjutasin.

//   Siin ma siis istun - Sinu haual. Hing täis kurbust. Miks on maailmas nii, et inimesed, keda armastad, kellest hoolid, keda vajad - ühel päeval su lihtsalt jätavad!? Nad jätavad su maha... isegi, kui nad seda ei taha.. See on justkui kuskilt kõrgemalt meile nii määratud. Nii valus, kui see ka poleks!
    Mäletan, kui mulle anti võimalus Sinuga viimast korda rääkida... Sinuga hüvasti jätta. Ma ei suutnud sellega leppida, et pärast seda Sind enam ei ole. Ma ei tulnud... ma vedasin Sind alt; ma vedasin ka ennast alt. Ma loodan, et suutsid selle lapsiku ja argliku suhtumise mulle andestada. Loodan, et sa läksid rahus!
    See, et Sa meie seast lahkusid, ei tähenda, et Sind ei ole... et ma ei mäleta Sind enam. Sinu naeratus, hääl, need hoolivad noomitused, sinu silmad... Me ei unusta sind kunagi. Jääd alatiseks meie südamesse ja hinge!  //

Vot sulle siis... nii kirjutas 13 aastane tüdruk.

Võiks arvata, et kõhuvalu on nüüdseks juba üle läinud, kuid ei, nagu truu kaaslane. Pahapahapaha.