"Mälestus on ainuke paradiis, kust keegi ei saa meid välja ajada" Jean Paul (Richter)

Taaskod olen meeldivalt hämmastunud, kui kiiresti aeg läheb. Kui tutvusin oma südamesõbranna Paulaga, siis käisime Elvas baptistide koguduses Noortekatel. Need olid väga puhastavad ja positiivsed  õhtud. Õhtud täis laulmisi ja naermisi. Usun, et osati ka tänu neile õhtutele sirgus minust just see inimene, kes ma praegu olen. Ja mul on hea meel, et vähemalt osade noortega tolla aja seltskonnast pole veel suhtlemine katki jäänud.Praegugi üritan oma kiire elu kõrvalt piiluda, kuidas alles jäänud Noorteka rahval läheb. 

Täna juhtusingi mõnede noorte facebooki ankeetidele ja sealt oli väike ülevaade, kuidas neil läheb. Kõik on nii suureks kasvanud... selle 4(või 5) aastaga on niii palju muutunud ja kõik on nii täiskasvanud - kes võtab naist, kellest on sirgunud ilus noor daam. Mul on nende pärast ääretult hea meel ja on tore näha, et nad on oma usule kindlaks jäänud! 

Ja nüüd vanaema juurde metsa tegema ja päikest nautima. Väike meelte värskendus enne homset kirjandi kirjutamist. Katsun hoida külma närvi.

Elu on jätkuvalt ilus! :)