Thursday, June 7, 2012

Pisarateni murdunud tüdruk, keset teed, mida mööda käisin 18 aastat... Auto, milles istun, hakkab vaikselt liikuma. Kerin akna alla, et neiule naeratades lehvitada. Pisarad saavad ka minu üle võimu. Nii õnnelik, et pääsen sellest ängistavast paigast, samas nii kuradima õnnetu, et tema ja veel mitmed kallid inimesed mõneks ajaks maha pean jätma ning leppima ainult rüperaalide vahendusega... 

Istun autos. Alustasime sõitu kell 3 öösel. Oleme nüüdseks juba 2 tundi sõitnud - Tallinnani jäänud veel umbes 80 kilumeetrit. Hommikune Eestimaa - nii puhas, puutumatu ja rahulik... Aga nagu näha, siis siiski mitte piisavalt, et minu ihasid rahuldaks... Tunnen, et vähemalt mõneks ajaks pean tuttavast ümbrusest ja sellest pitsitavast õelusest pagema ning sukelduma võõrasse keskkonda, et saaksind end taas täielikuna tund. I really feel that I do need that!


Susie
Xo.

1 comment:

  1. Nii emotsionaalne postitus,aga tahtsin seda öelda, et we are always here for you :) kui muidu ei saa, siis kübermaailm aitab ka hädast välja. Love you!

    ReplyDelete